Jahimeeste jutud: jahimees ainult ei võta metsast, vaid annab metsale ka tagasi

 (36)
Jahimeeste jutud: jahimees ainult ei võta metsast, vaid annab metsale ka tagasi
Päevaleht/Pressifoto, Terje Lepp

Ühel sombusel veebruarikuu õhtul käis Meie Kodu toimetus külas Melliste külas elaval jahimehel, kelleks on Ürjö Saat. Ajasime juttu meie metsades elavatest loomadest ja jahindusest üldiselt.

Ürjö Saati juured on Mäksa vallas, siinkandis on elatud suurem osa elust. Huvi jahinduse ja kalanduse vastu oli juba noorelt, kuid tõsisemalt hakkas ta jahindusega tegelema siis, kui perega linnast maale koliti. Ametlikult sai temast jahimees, kui 95.a või 96.a jahinduskursused läbitud ning jahiluba käes. Selleks, et ühest mehest üldse jahimees saaks, peab mehes olema nö loodusevaimu ja loodusarmastust.

Meie jahisektsioonis on kokku üle 40 mehe. Suurem osa on kohalikud mehed, aga on ka linnamehi. Viimasel ajal on sektsioon kasvanud, juurde on tulnud noori jahimehi. Kuidas on huvilistel võimalik meie valla sektsiooniga liituda? Esmalt tuleb ennast tõestada ajajana, siis jahinduskursused edukalt läbida ja relvaluba soetada. Kellel endal pole südant looma lasta, võibki ajajaks jääda.

Jahimehe argipäev

Jahipäeva hommikul minnakse varakult metsa. Jaht algab rivistuse ja sarve puhumisega. Loomulikult korratakse üle ohutustehnika, täpsustatakse milliste loomade laskmiseks luba on antud. Pärast kogunemine lõppu lähevad jäljekütid jälgi otsima. Igas jahiseltskonnas on jäljekütid, kes oskavad kindlaks teha, kas tegemist on värske või vana loomajäljega. Ajajaid on seltskonnas vastavalt sellele, mis looma peale jahti peetakse, põdra jahis on ajajaid kümne ringis. Seajahis on ajajaid vähem, kuid selle eest on kaasas jahikoerad: hagijad, laikad ja taksid. On ka juhtunud, et mõni mees jahis metsa ära eksib. Peamiselt juhtub seda noorte ajajatega ning linnameestega, kes võõras metsas suunataju kaotavad.

Kui jaht õnnestub, siis saak jagatakse jahiliste vahel võrdselt, olenemata kas olid jahimees või ajaja. Looma maks kuulub laskjale. Ühisjahi puhul jagatakse ka maks võrdselt, milleks tehakse jahionnis ühiselt lõke, küpsetatakse maks sibulatega ja järgneb ühine söömaaeg. Metssea- ja põdraliha läheb üldjuhul konserviks või vorstiks. Enne liha töötlemist tehakse lihast proovid, vorstiks-konserviks läheb üksnes terve looma liha. Kõik päevad ei ole vennad - tuleb ka ette, et jahis ei tehta ühtegi pauku ja jahimehed lähevad koju ilma saagita. Õnnestunud päevaks võib lugeda ka sellist päeva, sest oluline on hea seltskond ja ilus loodus. Ürjö käib vahest üksinda metsas püss õlal loo-dust nautimas, alati ei pea jahti pidama.

Loomad Mäksa metsades

Meie metsades on esindatud kõik suuremad metsloomad: karud, ilvesed, hundid ja põdrad. Hunte ja ilveseid on meie metsades palju, nende tõttu saab metsas palju loomi hukka. Ilves murrab ühes kuus 20-25 kitse, kitsed on ilvese ees kõige kaitsetumad paksu lumega talvel. Kõige rohkem liigub ilveseid Võõpste kandi metsades. Inimene ilvest kartma ei pea, tavaliselt metsas jalutajal on väga väike võimalus ilvest metsas kohata. Hundid on meie metsadest just Võõpste kandis palju metsloomi murdnud. Huntide arvukust püüavad jahimehed taskaalus hoida. Üldjuhul metsalised hunti kartma ei pea, hunt inimest ei ründa. 2011.a lasti meie metsades 3 hunti, 2012.a on lastub juba 2 hunti.

Salaküttimisega meie piirkonnas probleeme olnud ei ole, kohalikud jahimehed hoiavad metsadel silma peal. Suurimaks mureks on jahimeestele suured hulkuvad koerad, kes metsas loomi murravad, seda eriti Võõpste kandis.

Jahimees ainult ei võta metsast, vaid annab metsale ka tagasi. Iga aasta käiakse metsas loomadele toitu viimas, et loomade olukorda talvel kergendada. Viimasel kitsejahi hooajal loobuti kitsejahist, kuna karmi talve tõttu sai väga palju loomi metsades hukka. Loomade toitmine on vähendanud ka metssigade tekitatud kahjusid põllumeestele.

Meie Kodu toimetus tänab jahimees Ürjöt külalislahkuse eest ja soovib järgmiseks jahilkäiguks kivi kotti.