Laste liikluskäitumise kujundamisel mängib olulist rolli igapäevane liikluskultuur, kuid kõige olulisem osa on siiski lapsevanemal. Just lapsevanem on see, kes peab mõistma, et näiteks jalgrattakiiver on väga oluline turvavahend, mis teatud olukordades võib päästa tema lapse elu või ära hoida raskema kehavigastuse.

Vanema kohustus on jälgida, et lapsed täidaksid liikluses kehtestatud nõudeid. Jalgratses taga liiklemisel on ohutuse ja tervise seisukohast olulisim nõue, et kuni 16aastane jalgrattur peab omama jalgrattalube ja sõites kandma jalgratturikiivrit. Lisaks peavad jalgrattale olema kinnitatud signaalkell, helkurid ees, taga ja külgedel. Pimedal ajal peavad jalgrattal olema ka tuled.

Noorte seas on väga populaarseks liiklusvahendiks saanud motoroller, mida seadus tõlgendab mopeedina (valmistajakiirus üle 25, kuid mitte üle 45km/h ning mootori töömaht mitte üle 50 kuupsentimeetri ja võimsus mitte üle 4 kilovati). Uue terminina on kasutusel pisimopeed (valmistajakiirus kuni 25km/h ja suurim võimsus kuni 1 kilovatt). Oluline on teada, et kui pisimopeedil sõitja peab kandma kinnirihmatud jalgratturikiivrit, siis mopeedi ehk valdavas enamuses rolleritega sõitmisel tuleb kanda juba motokiivrit.

Paljud lapsed ei taha kiivrit kanda, tuues vabanduseks kuuma ilma, kiivri kehva väljanägemise või ei taheta seda lihtsalt piinlikkusest kanda. Politseitööd tehes on kõrva jäänud ka vabandused tüdrukutelt, et kiiver ajab hoolikalt sätitud soengu sassi. Sellistele vabandustele on ainult üks vastus: kumb on olulisem, kas sinu elu või sinu soeng? Teatud juhtudel tuleb noorelt ka selle küsimuse peale vastus, et muidugi soeng, aga pikema vestluse tulemusena mõistab iga noor, et kiivri kandmise kohustus on tema kaitseks, mitte rõhumiseks.

Kiivri omamine iseenesest ei päästa ühtegi elu. Kiiver tuleb ka pähe panna ja selleks peab kiiver omakorda paras olema. Kevadel peaks koos lapsega eelmise suve kiivrit pähe proovima, tõenäosus, et see on väikseks jäänud, on üpris suur. Mõnel kiivril on kaasas krõpskinnitusega vooderpadjad, neid saab ümber asetada või välja vahetada, et kiivrit parajaks teha. Kui sellist võimalust ei ole, siis tuleb soetada uus kiiver. Kui kiiver on lapse pea jaoks liiga väike või suur, on see kandjale ebamugav, seda ei ole võimalik korrektselt kanda ja laps ei taha seda kasutada.

Sobilik kiiver tuleks aga kindlasti välja valida koos lapsega. Noore inimese jaoks on välimus erilise tähtsusega, seetõttu on oluline, et talle tema kiiver meeldiks ja et ta sooviks seda meeleldi kanda. Muidu tekib olukord, kus kodus vanemate silma all pannakse kiiver pähe, aga esimese nurga taga võetakse ära ja jäetakse põõsasse hoiule, et enne koju naasmist see taas pähe panna.

Kiivrit saab endale meelepärasemaks ja moodsamaks kujundada ka ise käepäraste vahenditega. See on võrdlemisi levinud, mis üldiselt pole paha, kui jälgida, et kahjustada ei saaks kiivri kaitsev pealispind. Näiteks võib kiivrile joonistada ning kleepida pilte, kuid auke kiivrisse teha ei tohi. Selline „tuunimine" muudab kiivri kasutuskõlbmatuks, kuna kaovad kiivri kaitsvad omadused. Samuti ei tohiks kasutada kiivrit, mis on katki läinud näiteks kukkumise tagajärjel. Kindlasti annab professionaalset nõu selle kohta, kas kiivri vigastus on selle juba kandja jaoks ohtlikuks muutnud, iga spordivahendite kauplus, kus kiivreid müüakse.

Lapsevanem kujundab lapse käitumist liikluses, kuid mitte ainult. Ta kujundab oma lapse käitumist üldisemalt, tema võimet ja oskust vastutada. Hoolides ja nõudes peab vanem olema ise eeskujuks, kelle pealt lapsel on lihtne õigeid väärtusi üle võtta.