Jüripäeval saadikuid vangistama.

Enne rentnike väljatõstmist tuli kõrvaldada nende saadikud- Viljakid ja Soontakid. Kardeti, et nad võivad külarahva üles ässitada füüsilise jõuga vastupanuks. On aga ninamehed (tolleaegse nimetusega) kõrvaldatud, pole mingit vastupanu karta väljatõstmisel ja hiljem.

Jüripäeval saabusid Mihkli kirikumõisa sillakohtunik Alf Pilar v. Pilchau, tema abi Theodor Pilar v. Pilchau ja kirikueestseisja D. v. Ditmar. Sillakohtunikku saatsid kaks relvastatud sandarmi. Kirikumõisas lõunatati, et selle järele sõita külasse vangistama.

Kohtusakste ja sandarmite saabumine ei jäänud külameestel nägemata. Veel enne, kui saksad jõudsid istuda lõunalauda, jooksis tundmatuks jäänud käskjalg Kurese külla sõna viima. Teade levis kulutulena taludes ja varsti selle järele liikusid mõned mehed Soontagana poole, varjule muistsesse esivanemate linnusesse. Siit oli võimalik nagu peopealt näha iga tulijat mööda vaevast külateed läbi soo. Postvankritega ei pääsenud siia kuidagi. Juhul, kui saksad peaksid jala tulema Soontaganasse, võis taandada kaugemale sohu, kuhu pääsis vaid kohalik elanik, kes tundis suurt sood ja tema mülkaid.

Õhtul kella kuue paiku sõitsidki kohtusaksad postivankritel Kurese külasse. Esimesel vankril istusid Pilarid ja Ditmar, teisel- sandarmid relvadega. Kaasas olid neil kahesad käerauad.

Saadikud olid kadunud

Sakste saabumist piiluti maja nurga tagant ja uste vahelt. Tulijad ei teadnud, kus talus elasid Soontakid, Viljaki juure võidi minna tuuleveski järele. Küsiti teed Antsijaanile ja Altjürile, kus elas Prits Viljak.

“Kus on Mihkel ja Jüri Soontak?” küsis sillakohtunik karmilt.

“Ei ole kodus,” vastas keegi vanem naisterahvas vaikse häälega.

“Kus nad on?” põrutas sillakohtunik peale.

“Ei mina tea kohtuhärradele ütelda, kus nad on. Läksid juba varahommikul välja, kiinid olid käes. Vististi läksid heinamaale hagu tegema.”

Ka Prits Viljakit ei leitud kodust. Kodused ei teadnud muud, et ta läinud vististi paasi murdma.

“Eks saksad tagasi minnes sõidavad paemurrust mööda ja leiavad ta sealt.”

Kõige rohkem nõuti külas Mihkel Viljakit. Suidsõnumeid mööda mindi Raademaa veskile välja.

Saksad ja sandarmid seisatasid õues ja sillakohtunik hõikas üle ukse tuppa: “Kas Mihkel Viljak on kodus?”

“Olen küll,” kuuldus toast mehe hääl. Ahaa! Sakste näod lõid lausa naerule: peamässaja on käes!

“Tule välja!” käsutas kohtunik.

Sandarmid asusid õues mõlemale poole ukse kõrvale, et tulija käed kohe raudu panna. Mine tea, on teisel tulerelv kaasas, laseb “kogemata” kohtusaksa veel maha.

“Küll ma tulen,” oli vastus toast.

Kuuldus tulija samme. Kuuldi kepi tonksimist vastu maad nagu toetaks keegi selle najale. Pikkamisi lükati uks lahti. Õue astus vanataat kepile toetudes. Ta vaatas vihase pilguga õuesseisjatele ja lausus: “Siin ma olen.”

Sandarmid lasksid langeda käeraudadel, niisugune ei võinud talupoegade juht küll olla: liigub vaevalt kepi najal.

Ka sakste näod venisid pikaks. Ditmar sülitas, sest ta tundis oma vastast väga hästi. Sõnaõigus oli siis sillakohtunikul.

“Kes sa oled?” põrutas kohtunik.

“Mina olen Mihkel Viljak!” oli vanataadi kindel vastus.

Tõepoolest oli ta Mihkel Viljak, noore Mihkli 87-aastane vanaisa.

Nüüd hakati poega taga küsima. Ka tema oli kodus, meisterdas lukku. Temagi polnud tagaotsitav, nimi oli Aadu Viljak. Raademaa meestel polnud ruttugi sakstele nende eksitust selgeks teha, sakste asi on uurida. Lõpuks jõuti selgusele, et vaja leida Aadu poega; tema on see õige tagaotsitav ja patuoinas. Noor Mihkel ammu Soontaganas ja kui vaja, läheb kaugemalegi sohu. Ons sakstel vaja seda teada? Las otsivad kui tahavad!

Kaks meest pandi raudu

Kohtusaksad ühes sandarmitega pöörasid Raademaalt tagasi külasse. Käidi mitmes talus sees, saadikuid ei leitud. Imelik küll, isegi teised peremehed olid nagu maa alla vajunud. Näha oli üksi naisi ja raukasid.

Aga ometi! Maja nurga varjult paistis parajas meheeas kogu.

“Pea kinni!” karjuti mehele, kui see tõmbas end maja varju. Sandarmid jooksid ümber nurga ringi ja said mehe kätte.

“Kes sa oled?” küsis sillakohtunik mehelt.

“Ma olen Kustas Pitkmann, siitsamast Jaagu talust.”

“Mis sa siin varitsed?”

“Ega ma varitse kedagi; tahtsin tulla küsima, keda saksad taga ajavad.”

“Ütle, kus on Viljak ja Soontak?” nõudis kohtunik.

“Eks neid ole külas palju, kes teab, missugust härrad näha tahavad?”

“Lõuad pidama!” põrutas parun Pilar mehele. “Anna saadikud välja.”

“Kulla kohtuhärra või mis te mul õige olete, ei mina tea nendest kõige vähematki,” punnis Kustas vastu.

“Ah sina ei taha vastata? Küll ma õpetan sind rääkima.”
“Mees raudu panna!” käsutas Pilar sandarme.

Kustas ei lasknud seda vabalt sündida. Ta hakkas vastu, siputas käte ja jalgadega vastu. Sandarmid ei saanud mehest jagu. Nüüd jooksis Pilar juure, lõi tugeva hoobiga mehe pikali ja hoidis kinni, kunis andarmid suutsid ta käed raudu panna. Nüüd asusid sandarmid mehe ümbert kinni ja viskasid ta postvankrile, kuhu kinni köitsid.

“Kuuljad-nägijad, tulge appi!” karjus Kustas vankril.

Appihüüde peale ilmus külatänavale naisi ja lapsi. Keegi ei julgenud appi minna. Vaadati eemalt ja ahastati. Naised nutsid.

“Nüüd tapavad mu ära, saadavad Siberisse!” hädaldas mees vankril.

Ta katsus end vabastada raudadest, kuid asjata. Tänavale ilmus Matsitalu peremees Aadu Rättsepp. Ta oli Kuulnud appihüüdu ja tuli vaatama, kellele liiga tehakse. Nähes Kustas Pitkmanni vankril raudus, astus ta sillakohtuniku juurde:

“Mis te sellest poole aruga mehest piinate, tema pole kellelegi kurja teinud.”

“Kes sind siia kutsus?” kärkis parun Pilar.

“Tulin oma ligemese appikutse peale,” seletas Aadu.

“Kas sa tulid teda vabastama?”

“Kohtuhärrad peaksid ise seda teadma, et süüta inimesi ei panda raudu.”

“Sina, kuradi talupoja lontrus, tuled kohut õpetama. See on kohtu au haavamine!”

“Jumal taevast näeb, kuidas saksad kohtu au teotavad,” pahandas nüüd Aadu. Ta hääleski tundus pahane toon.