JÄRJEJUTT: Soontagana kanged mehed - kuidas sandarmid naisi peksid


JÄRJEJUTT: Soontagana kanged mehed - kuidas sandarmid naisi peksid
Aadu RättseppFoto: Junnumaa Kuukiri

“Raudu panna!” käsutas Pilar sandarme. Rättsepp vastu ei pannud, laskis oma käed raudu panna. Sandarmid tõukasid teda postvankri poole.

Vahepeal oli Kustas Pitkmanni naine Kai kuulnud mehe raudupanemisest ja jooksis nüüd hädaldades sakste juure. Suure hirmuga ei pannud ta tähelegi, et ta mees lamas kinniseotult postvankris; ta jooksis sandarmite juure, kes askeldasid Aadu Rättsepaga. “Ärge viige teda ära, ta pole midagi kurja teinud… Ma ei lase seda sündida!”

Parun Pilar jooksis sandarmite ja Kai Pitkmanni vahele ning virutas talle rusikahoobi näkku. Raskejalgne naine tuikus ja langes siis seljali vastu kiviaeda.

“Mõrtsukad niisugused!” karjusid pealtnägijad naised. Nad ei suutnud enam jääda külmadeks pealtvaatajateks. Jooksid kohtuniku ette ja palusid mehi vabaks lasta.

“Mis süü pärast mu mees pandi raudu?” nuttis Rättsepa naine. Keegi kuueteistkümneaastane poisike oli naiste seas.

“See on mäss, see on kohtule vastuhakkamine!” karjus vihane Pilar. “Andke naistele pihta, ajage nad laiali!” Ja sandarmid paljastasid mõõgad ning jagasid lapitihoope naistele. Teine andis sekka ka revolvripäraga. Pilar ise kargas poisi juure ja virutas sellele rusikaga näkku mitu hoopi, kuni poisil purskas ninast veri.

“Appi, tulge appi, meid tapetakse!” ahastasid naised, nähes läikivaid mõõku ja saades hoope. Eemal seisis vanakesi ja naisi. Ükski neist ei julgenud appi minna, sest läikivad mõõgad ajasid kõigile hirmu peale.

Seotud lood:

“Issand Jumal taevas, tule meile ise appi!” Issandat taevast ei tulnud, sest see kõik ju sündis Issanda oma sulase- kirikhärra ja kiriku- huvides. Üksi elatanud Raademaa vanaisa Mihkel Viljak astus kepi najale toetades lähemale ja küsis erutusest ja vihast vabiseval häälel: “Kas nüüd on see aeg kätte jõudnud, nagu ütleb piiblisõna, et kiriku- ja kohtuvanemate kurjad teod kisendavad taeva poole?” Pilar tegi liigutuse, nagu tahaks ta vanakese kallale hüpata, aga Viljak tõstis oma kepi hoiatavalt üles. Ta pilk otse puuris parunisse, nii et tõmbus tagasi. Pilar hüppas vankrisse sandarmite kaitse alla ja karjus siis küla vahel: “Mina tulen mõne päeva pärast soldatitega see mäss maha suruma. Ma pillun kõik vanad peremehed, need vastuhakkajad ja sõnakuulmata mehed, kohtade pealt välja. Mina tahan see vastuhakkaja vaim välja peksa, panen asemele uued mehed… Küll te siis näete!”

Maha jäid nutjad naised ja lapsed. Vana Viljak ütles mõne rahustava sõna ja lahkus siis kepi najale toetades oma sauna. “Küll läheb kord tõeks Järve Jaani ettekuulutus: nuumhärgade laudad lõhutakse ära ja nad pannakse koormat vedama!”

Veel sama päeva õhtul läksid mitmed peremehed ja saunikud Võrungisse vöörmünder N. Rittigi juure ja palusid sellest teatada kubernerile. Rittig koostas telegrammi ja saatis kohe Riiga. Sündmuse kohta kirjutati üksikasjaline kirjeldus ja Mihkel Soontak saatis selle oma nimel siseministrile Peterburgi. Vangivõetud tulid tagasi. Kas oli see nüüd Rittigi telegrammi tagajärg, või sai sillakohtunik ise aru oma ülekohtusest teost, aga mõne päeva möödudes jõudsid Kustas Pitkmann ja Aadu Rättsepp koju. Neid heidetud Pärnus vangikambrisse, kuhu neile sel päeval pole antud süüa ega juua. Järgmisel päeval viidud nad kohtusaksa ette, kes neid tublisti pinninud. Audru parun tahtnud seda, et mehed suure kohtu ees ütleksid ja tunnistaksid: kirikuvalla peremehed ja saunikud oleksid uue rendiga rahule jäänud ja kontrahid vastu võtnud, aga noorem Viljak olnud selle vastu ja ässitanud ka teised üles.

Vangid pole lasknud endid heidutada, vaid vastanud: Aadu Rättsepp :”Te võite kas mu pea otsast maha võtta, aga valet tunnistama ma ei hakka.” Kustas Pitkmann: “Ma pole veel kellegi inimese nõu kuulda võtnud, ega võta nüüd ka sakste nõu kuulda.”

Veel istunud nad paar päeva kinni ja ülekuulamist korratud. Küsitud veel, kuhu saadikud peitu pugenud. Aadu Rättsepp vastanud selle peale :”Saadikud pole kuhugi peitu läinud. Mehed olnud oma igapäevase töö juures ja pole teadnud kohtusaksu oodata, sest saksad pole oma tulekust ette teatanud.” Selle peale lastudki mehed tulema.

Loe veel

Nõuti sõjaväge Mihklisse. Mõisnikud-konvendiliikmed tulid omavahel kirikumõisa kokku ja harutasid seisukorda. Leitud, et seisukord on tõsine, sest Viljak ja Soontakid on vabaduses ja võivad rahva üles kihutada. Juba kohtuhärrale vastuhakkamine näitab, et sellele võib järgneda mäss, kui asutakse vanade peremeeste väljatõstmisele. Lõpptulemuseks oli palve saatmine kubernerile: saadetagu Riiast sõjavägi Mihklisse mässu maha suruma ja talupoegi kohtadelt välja tõstma. Vähemalt 200 soldatit kahuritega!

Kuberner siiski ei saatnud sõjaväge jalamaid Mihklisse. Ta läkitas kubermangukohtu liikme Gallmeistri koha peale seisukorraga tutvunema. Gallmeistrit tema teekonnal saatis sillakohtunik Pilar v. Pilchau.

Vanad rentnikud käsutati kirikumõisa, kuhu saabusid kohtunikud. Mehed esitasid kaebuse kirikueestseisja tegevuse vastu ja palusid seadusevastaselt sõlmitud kontrahtide tühistamist. Gallmeister vastas sellele, et kõik on sündinud seaduse järgi ja vanad rentnikud peavad kohtadelt lahkuma. Tema annab nõu seda kohe teha. Sillakohtunik küsis, kas rentnikud lahkuvad oma kohtadelt vabatahtlikult, vastasel korral viskab tema neid sillakohtu otsuse järgi välja. Rentnikud seletasid üksmeelselt: “Me ei hakka iialgi kohtu vastu, kes meie asja seletab ja alles siis otsuse teeb. Ükski kohus pole tänapäevani meie asja seletanud ja me ei tea, mis meist saab. Oma kohtadest me ei saa sellepärast välja minna, et meil pole teada ühtki kohta, kuhu naised ja lapsed panna, liiatigi veel need, kes jüripäeval sakste hirmust ja peksust haigeks jäid.”