Kirjas anti juhatust, kuidas külarahvas peab endid ülal pidama, kui sõjavägi Mihklisse jõuab. Rahvas ei pruugi midagi karta, rääkida ega naerda. Kui kindral küsib või käsib midagi teha, siis tuleb seda vaikselt täita. Siis talupojad ei kaota oma õigusi ja kõik sõjaväe kohalekutsumise kulud langevad kutsujate kanda. Need kulud on aga suured.

Kirja lõpul oli märkus, et kindral soovib Viljakuga isiklikult rääkida.

Öökatte all sõitis Viljak Pärnu, kus ta teisel päeval ülempreester Suigusaare korteris kindral Laksiga kokku sai.

Kindral oli keskmise kasvuga ja väga lahke ning kaastundlik mees. Ta kõneles Viljakuga eesti keeles. Veel kord soovitas kindral Viljakule tagasihoidlikku käitumist väljatõstmisel, sest niisugune oli kohtuotsus ja sõjaväel tuleb seda täita. On loota, et sel korral pääsevad talupojad kulude kandmisest, mis seoses sõjaväe kohalesõiduga.

Viljakult võeti sõna, et ta sellest nõupidamisest kellelegi sõna ei lausuks. Viljak lahkus Pärnust.
Sõjaväes algasid suured ettevalmistused Mihklisse marssimiseks. Kulud aina kerkisid. Järgmisel pühapäeval, kirikuteenistuse ajal, jõudis sõjavägi Mihklisse.

Sõjaväge küüditasid talupojad. Peatuti kirikukõrtsi ees. Kui kirikulised imestusega küsinud, kuhu see sõjavägi suurtükkidega läheb, irvitanud soldatid vastu: “Läheme kirikuvalla vanu rentnikke tapma, kes pole enam kirikus käinud.”

Kurese ja Vastapää mehed loobusid kirikuskäimisest, kui vahekord pastoriga oli teravaks läinud.