Järvakandi Klaasimuuseum
Teatri- ja Muusikamuuseumi kollektiiv tegi oma suvisel külaskäigul suured silmad, kui rääkisime oma vähendatud eelarvest ja olematutest tegevuskuludest - neil polnud midagi muutunud.
Meie muuseumis toimunust saab pildi, kui kujutate ette olukorda, kus teie ettevõttes on äkki puudu 30% palgakuludest, aga töö tuleb ikkagi ära teha. Kolmest töötajast on saanud kaks, koristajat ega remondimeest ei ole, projektiraha muuseumi tegevusteks taotleda enam ei jõua, sest pole piisavalt kaadrit projektide teostamiseks. Oleme küll pärast haavade mõningat paranemist tõmbunud igapäevatöö rutiini ja tegeleme seda aktiivsemalt kogumistööga ning kogutu korrastamisega, seda aga ca 4000 külastaja kõrvalt niipalju, kui aega üle jääb. Et aega on liiga vähe, näitab muuseumitöötaja poolt külastamist vajavate inimeste nimekirja pidev pikenemine. Siit ka põhjus, miks ma muuseumisõpradega, kellelt materjalide kogumine pooleli on, uuesti kohtunud ei ole.
Samas on tehtud väga palju. Ainuüksi fotodest digikoopiaid koos täiskirjeldusega on eelmisest sügisest tehtud üle 450 ühiku - seega on sama palju täienenud ka muuseumi pildibaas. Siinkohal tänangi aktiivseid ja lahkeid annetajaid.
Esimene dekaad (2000- 2010) oli muuseumi jaoks loomise ja ehitamise aeg. Selle teisel poolel alustasime kogude loomisega. Sest pole kogu, pole muuseumi. Neli seina ja näitus kannab paremal juhul kunstigalerii (näitusemaja) nime. Dekaadi lõpuks jõudsime ehitamise kõrvalt juba sedavõrd koguda, et võimalikuks sai Järvakandit tutvustava näituse loomine (dets 2009).
Kogu praegugi avatud Järvakandi juubelinäitusel väljapandud klaas on välja otsitud, siis palutud, lunitud, aga ka ostetud. Viimasele aitasid kõvasti kaasa vahepealsed 2,5 aastat (2006-2008), kus vallal oli võimalus kogude loomiseks väärikalt panustada.
Selleks aastaks eraldatud summa on nii valla eelarve mõistes kui ka teenitud piletitulu suhtes kaduvväike.
Kui korrutada see kümnega ja võrrelda saadut kümneaastase kogumisperioodiga, siis selle ajaga kaob vanu esemeid prügiks rohkem, kui me nende vahenditega päästa suudame. See ei ole tarbimiskulu nagu lastetoa mänguasjad, vaid akumuleeruv väärtus. Esimesed rändavad varsti prügikasti ja asemele nõutakse uusi.
Aga vanasti olid lapsel vaid mõned mänguasjad, mida ta ka väga kalliks pidas. Hoidmine ja hoitud olemine ongi siinjuures kõige tähtsam. Hingega olemine. Ja seda mitte ainult inimeste, vaid ka asjade suhtes. Muuseumis pidevalt ja süstemaatiliselt arenev ja täienev kogu on muuseumi arenguks ning olemasoluks hädavajalik. Iga aastaga suurenedes toob see huvilisi maailmast järjest enam juurde. Kogume, uurime, säilitame, eksponeerime. Tugev positsioon Eesti muuseumide seas tuleb endal kätte võidelda.
Teine dekaad (2010- 2020) noore muuseumi arengus peabki olema aktiivne kogumisfaas, et varem loodud muuseumihakatisest tõsine ja arvestatav muuseum saaks. Natuke on meil kogunenud sajandivahetuse klaasi.
Siit edasi vanemat klaasi kui 19. saj lõpuni praktiliselt ei liigu, neil üksikutel esemetel on omanikud ja neilt tuleb esemed lihtsalt välja võluda. Juhuslikke uusleide on, aga neile pealesattumiseks tuleb väga palju Eestit mööda ringi liikuda, aga ka internetis tunde veeta: kollektsionäärist konkurendist tuleb lihtsalt ette jõuda - peab olema n-ö selgem silm ja parem nina, samuti paunake vöö vahel. Siinkohal on ka üht-teist saavutatud ehk siis mõnegi leiu puhul esimesena kohale jõutud ja n-ö käpp peale pandud.
Midagi on muuseumisse kogunenud kahe sõja vahelisest, samuti sõjajärgsest perioodist. Siiski üsna lünklikult, kui aluseks võtta meil käibel olnud klaasi tervikuna.
Kui ma varem olin kindel, et saame ise kõik, mis vaja, üksikult korjates, siis nüüd tean, et kollektsioonid täienevad teiste kollektsioonide kaudu. Selleks tahame hakata sõlmima sponsorlepinguid ettevõtjatega. Väikseid tükikesi teiste kogudest vastavalt oma vajadustele oleme juba „hauganud" ja seda oma jõududega. Nüüd aga on silmapiiril väike sajandivahetuse käsitsi valmistatud purkide ja pudelite kogu, mida omanik on korjanud üle 50 aasta. Kuid selle omandamiseks jääb oma jõududest väheks. Samas kehtib ripakile jäävate kogude osas reegel: kes ees, see mees.
Külastajad on üldjoontes jäänud väga rahule. Eriti sellega, et nendega igal võimalusel vahetult tegeletakse ja klaasitegu tõsimeeli tutvustatakse. Ega tavainimene klaasist suurt midagi tea. Meie siin Järvakandis küll, aga teised üldjuhul mitte. Et läheneb muuseumi lahtioleku 10. aastapäev (16. august 2012), soovime selleks ajaks projektirahade toel uuendada esimese toa püsiekspositsiooni. Selles osas loodan kohalike puidutislerite abile. Lisaks on tulemas kaks uut ja huvitavat näitust. Teavet selle kohta saab meie kodulehelt.
Tänavu oli/on meil lisaks kõrge- ja madalpingeisolaatorite uuele väljapanekule veel kaks uut näitust: Türi kogujamehe Teet Reieri „Varajane Tarbeklaas 1940-1960" ja tindipudelite ja -pottide näitus muuseumi kollektsioonidest. Eriti viimasel näitusel on läbilööki, sest sealsamas on võimalik tindi- või hanesulega kätt proovida. Näitused on avatud.
Tõnu Lauki rariteetsete pudelite näitus nr 2 on hooaja lõppedes maha võetud ja omanikule tagastatud. Kui esimene tema näitus vältas ühe hooaja, siis teine oli meil üleval läbi kolme ja oli kindlasti üheks magnetiks meie armastusväärsele publikule nii Lätist, Venemaalt, Soomest kui ka loomulikult Eestist. Aastate lõikes on siia sattunud igast maailmajaost inimesi.
Ja lõpuks. On aeg astuda esimene samm jõudmaks uuele tasemele. Partnerlusse astumine Tartu Ülikooli arheoloogidega võimaldaks meil teaduspõhiselt koguda leiumaterjali meie vanade klaasikodade asupaikadest ka muuseumi kogudesse.
Tööde käigus saame ülevaate kasutusel olnud ahjutüüpidest ehk tehnoloogiast, samuti toodangust. Viimast küll vaid killumaterjali põhjal, sest klaasikodade asemetelt pole veel terveid esemeid leidnud, sest need on juba omal ajal tehase varemetest lähikonna inimeste panipaikadesse jõudnud. Nii et lähiaastate unistuseks olekski külastajatele lisaks klaasikodade kaardi tutvustamisele ka esemeline eestimaise klaasi eksponeerimine. Kaart kaardiks, infoplakat infoplakatiks - sellel on vaid kirjad ja numbrid. Muuseumisse tullakse ju ikkagi seda ainulaadset ja vana originaaleset vaatama!
Kümme aastat oleme külastajatele klaasikodade kaarti näidanud ja nüüd on aeg hakata ka ehedat leiumaterjali sinna kõrvale panema, sest vastasel korral jääme lihtsalt ajale jalgu.
Ja kui meie arheoloogidele partneriks ei hakka, siis on järgmisel aastal seal juba keegi teine. See, kas me saame Järvakandi Klaasimuuseumis astuda esimese sammu uue arengutasandi suunas, sõltub sellest, kas vallas suudetakse sarnaselt 2008. aastale muuseumile ennistada kolme töötaja palgafond. Loodame kõige paremat.
Rõõmsaid muuseumielamusi!
