Jätku leiba
Minu koju sattus uus elanik ehk leivajuuretis umbes aasta tagasi, kui külas viibides ning perenaise enda küpsetatud leiba kiites lipsas üle huulte mõtlematu lause: „Olen juba mõnda aega plaaninud ise leiba küpsetada, aga näe juuretist ei ole.“ Mõne minuti pärast oli juuretis mul käes ning järelikult tuli mõte teoks teha. Hirm oli esialgu küll, sest kuigi juuretise andja väitis vastupidist, pidi kuulu järgi tegemist olema eriti pika ja keeruka tööga. Selgus, et kuulujutus oli tõde vaid pool – protsess on küll pikk, kuid sugugi mitte nii töömahukas. Enamuse tööst teeb leib iseseisvalt.
Selgub, et ei tasu karta ka juuretise iseloomu. Tõsi, olen minagi ta paaril korral ära küpsetanud ning pidanud kolleegidelt uue küsima, kuid see-eest selgus, et tegemist on vägagi elujõulise olendiga. Nimelt sai ta ka peale terve suve puutumatult külmkapis seismist vägagi edukalt oma tööga hakkama.
Leib on hea ja eriti hea on värskelt ahjust tulnud iseküpsetatud leib. Ainult üks häda on – saab kiiresti otsa.
