Jõgede maa Vigala paelub miljööväärtuslike sildadega
Üldiselt võib öelda, et Raplamaal on turismialane tegevus loid, ei ole süsteemset piirkonda tutvustavat tegevust. Kriitiline mõtlemine viis selleni, et otsustasime koostada valla kalendri 2015 valla sildadest.
Sillad kui ka jõed on minu tähelepanu alati köitnud. Jõed olid esimesed looduslikud piirid ja suuremad takistused teelisele, jõe äärde jõudes tuli hoog maha võtta, peatuda. Sillad on osa meie kultuuripärandist, seetõttu tasub neist rääkida. Tänaseks on jõe mõju teelisele kõrvaldatud, hea kui silla juurde on märgitud jõe nimetus, rääkimata silla nimetustest. Üle jõe sõites ei märgatagi enam sildu.
Osa sildu on miljööväärtusega ja nende juures tasub peatuda (Konuvere, Kasari, Sipa, Läti). Juhul, kui sild pole muinsuskaitse all, võib tema märgiline tähendus kaduda. Hea näide on Läti silla renoveerimine vanade projektimaterjalide põhjal 2009.aastal. Suuri sildasid Vigalas ei olnud, liiklemisteed suunati koskede järgi, kus suvel hobuse ja vankriga läbi pääses. Suureks takistuseks liiklemisele oli kevadine jääminek, samuti sügised vihmaajad. Jõest üleminekuks kasutati palkparvesid. Parvemehe kohustused pandi lähema talupidaja peale, nt Vati silla juures. Järgmine samm oli ujuvsillad, kohapeal nimetati neid nahksildadeks. Külade ekskursioonil Ojapere silla juures märkis Aadu Siimsalu, kuidas ta noore mehena ületas mootorrattaga sealset nahksilda, talveks tõmmati sillaosad jõest välja. Esimene ja ühtlasi ka suurim paekivist (kohalikust kivist) sild valmis Vigala jõele Tallinn-Pärnu maantee 78.kilomeetril, just Vigala ja Märjamaa kihelkonnapiirile (praegu korralike viitadega märgistatud). Sild valmis Eesti Rüütelkonna poolt. Ehitusmaterjali vedu toimus Vigala ja Märjamaa talupidajate poolt sundkorras ja tasuta, pluss iga talu pidi andma ühe päevatöölise silla ehitusele. Sild valmis aastaga ja läks käiku 1861. aastal. Märjamaa vald uutes piirides võttis Konuvere silla oma vapimärgiks. Muidugi Vigala sildade nimekirjas peaks olema ka Velise (Tahka) sild. Teatavasti Velise valla maad läksid Märjamaa külge. Vigala kaotas idaosa oma kihelkonnast. Eks seda halduspiiride ja kohanimede muutusi on varasematel aastatel ikka toimunud.
Teine tähelepanu vääriv fakt on raudsilla fermi püstitamine Kesk-Vigala (nii nimetati kihelkonnaraamatus) jõele. Mäletan Vigalasse elama asudes kutsuti üht meest Vati Arvoks, talude tagastamiseni oli üle 10 aasta aega. Vati sild avati 1884. aastal, silla rauddetailid toodi Pärnu sadamast kohale mitmete hobuveokitega, öeldi killavoori aeti kogu Vati valla rahvas. Vati sild oli algusest peale kitsas, ning 1973. aastal valmis uus raudbetoonsild. Vati silla raudfermi kasutati mitmete sildade renoveerimisel asesillana Raplamaal. Lõpuks jõudis ferm Läti sillalt Maanteemuuseumi Põlvamaale. Uute sildade ehitusel ja nime panekul pole loodud nime järgimistava. Me ületame nimetuid sildasid. Rattaretkel juhiti tähelepanu kui mitu nime on kandnud praegune Velise jõgi (Valgu, Päärdu, Kesk-Vigala, Vati, Kose…). Võib küsida, miks nimekirjas Rumba sild, see tagab üle Läänemaa nurga kodutee ühele perele ning Rumba kaudu pääses Läänemaale.
Eks see jõgede võrk seob meid ühtseks tervikuks eriti hõreda asustuse korral. Vigalast voolab läbi kolm jõge: Vigala, Velise ja Enge kui Kasari jõeharud. Veel üks kummaline tähelepanek, tavaliselt antakse jõele nimi veerikkama haru järgi. Kuid Vigala jõe vooluhulk on kaks korda suurem kui Kasaril. Sildade maaga teine tähelepanek: majanduslikult ei olnud Läänemaa jõukas, kuid ehitas uhkemad ajaloolised sillad. Sildade ehitusel valitseb „teatud“ töökultuur, nagu seda oli märgata ka raudteejaamade juures. Sillad tehti hoolikalt, kindlasti teatud tugevusvaruga. Sillad ehitati peremehetundega.
Vigala valla kalender sündis erainitsiatiivil, poeg Indrek aitas kujundada trükikõlbulikuks. Esialgu sai 65 kalendrit 1300 elaniku kohta, seega iga 20-nda vallaelaniku seinal ripub kalender oma kodupaigast. Hea on tõdeda, algus sai tehtud, ehk tuleb ka järgmine. Väike kogus tingis hinna, hea meel märkida, osa inimesi võttis Vigalat väärtustava omaks. Muidugi tänusõnad Mare Ülemaantele kaasaaitamise eest. Kalendrit võeti kui kingitust tuttavaile, lastele. Olen mõelnud, et kohalikud põhikoolid läbiksid kevadel jalgratastel sildade vahelise ala, kust see kodupaika väärtustav kultuur veel alguse saaks kui meist endist.
Jääb lõpetada sõnadega, küll saabuv talv kaanetab veekogud ja siis on sillad omast käest võtta. Ilusat sildade ületamist 2015. aastal
