„Olin linnalaps, aga jõulumälestused viivad mind ikka maale, täpsemalt Koeru-lähedase Visusti küla Väljaotsa tallu vanaema Maria Hoolmann> Hoolma ja onu Aleksander Hoolmann> Hoolma juurde. Tavaliselt juba jõulureedel sõitis meie pere - ema, isa, vend Endel ja mina - Tallinnast rongiga Tamsallu ning sealt suslaga Järva-Jaani. Onu oli meil hobusega vastas, suur korupiga regi sõiduriistaks. Mõnus oli istuda õlgedega täidetud istmel, jalad ja käed karvateki all soojas, sõita kuljuste helina saatel ja imetleda lumerüüs puid tee ääres.

Vanaema ja onutütred Marianne, Meeri ja Laine ning väike onupoeg Värdi võtsid meid õues rõõmuga vastu.

Toas oli neil jõulupuu juba ehitud: väikesed jõulukellad, pikad narmastega paberites kompvekid, pisikesed õunad ja valge glasuuriga kaunistatud pipargoogid kuuseokstele riputatud, kõrgemale paar ingli- ja kaks linnukujukest asetatud. Pikad valged inglijuuksed ulatusid kuuse ladvast alumiste oksteni.

Jõululaupäeval sõideti kogu perega Koeru kirikusse, kus suured kroonlühtrid särasid küünlavalguses.

Koju jõudes kaeti rikkalik jõululaud. Jõulutoitudeks pikal pühadeajal olid verivorstid, maovorst, seapraed hapukapsa ja kartulitega, sült ja rosolje. Oli küpsetatud pühadesaia ja magushapuleiba. Kannudes oli kodus pruulitud linnaseõlu. Jõulutoitu jäeti ka ööseks lauale.

Pärast sööki tuli jõuluvana, karbus peas ja karvane kasukas seljas. Lugesin talle salmi, mida vanem õde oli ise mulle teinud, see on mul tänaseni meeles."

Ja kohe saab külalinegi seda salmi kuulda.

Jõuluingel tuleb tasa,
ukse peale koputab:
kopp - kopp - kopp
ta nii tasa oma sõrmi liigutab.
Hüüab kaasa ka nii tasa:
„Kuule, Ella, jõulumees ukse
taga,
kott tal seljas
täis on präänikuid."

 „Õhtul istusime küünlasäras jõulupuu ümber ja laulsime jõululaule.

1. püha hommikul viidi lauta loomadele leiba. 1. ja 2. pühal käidi vastastikku sugulastel külas. Tädi peres Veski talus sai meid lapsi kokku palju ja meil olid väga lõbusad pühad.

Jõulude ajal peeti ka pulmapidusid. Sõja ajal 1942 olid mu onutütrel ja täditütrel korraga pulmad jõulu 1. pühal. Koeru kirikusse, kus laulatus toimus, sõideti kuljuste kõlinal mitme ratastel liikuva hobusõidukiga. Onutütar Laine mäletab, et seekord olid „mustad" jõulud.

Pulmapeod toimusid eraldi Väljaotsa ja Veski taludes. Eripärane oli aga meie pere tookordne sõit Tallinnast Visustisse, nimelt puuküttel töötava veoauto lahtises kastis, kus aeg-ajalt lepaklotse ahju visates terve tee laulsime.

Tädimees oli autojuht. 1947. a jõulude ajal olin ma ühel meeldejäävamal pulmapeol Visusti külas Emandiku talus, kus peretütar Arda abiellus Erich Kirsipuuga.

Ametlikud toimingud Tallinnas tehtud, sõideti pulmapeole pruudi koju. Pulmaliste hulgas oli ka peigmehe sõber Raimond Valgre oma õe Eviga, kes oli minu sõbratar.

Valgre mängis akordioni ja laulis, pulmalised laulsid, mängiti ka ringmänge. Hästi lõbus oli. Öösel toodi magamiseks õled tuppa laudpõrandale.

Erilised olid mulle 1950. a jõulud. Elasin juba Koerus, olin abielus Kalju Kallasmaaga, meie abielu oli registreeritud 1948. a Väinjärve valla täitevkomitees. 1950. a sügisel kolisime oma vastvalminud majja siin Küti tänaval ja jõulude ajal laulatas pastor Valter Mattisson meid Koeru kirikus salaja, sest Kalju oli komnoor. Meie majast on ju vaid mõnikümmend sammu kirikuni. Olime kirikus ainult kolmekesi: mina, Kalju ja pastor. Kodus oli ka külalisi, aga keegi ei teadnud, kus me vahepeal ära käisime. See jäigi saladuseks. Pärast tuli ka pastor meile koju ja ristis meie esimese lapse, poeg Kalle. Kõik meie viis last on ristitud. Jõulud on meie peres alati väga tähtsad pühad olnud. Lapsed on siis alati koju kokku tulnud."

Ella ja Kalju Kallasmaal on praeguse seisuga veerandsada järeltulijat: 5 last, 12 lapselast ja 8 lapselapselast. Häid jõulupühi tublile pereemale ja tema suurele perele!

Ella Kallasmaaga vestles ja tema mälestusi pani kirja J. Rundu 28. nov. 2013.
Vestluses osales ka Ella onutütar Laine Sivadi.