Kuri mees

Liikusin koos kolleegiga ühel õhtul autoga mööda koduküla teed, testimiseks kaasas mõned võimsad lambid. Need, millega korraldan välisturistidele loomavaatlustuure. Lambiga aknast siia-sinna sahmides paraku ühtegi looma ei kohanud, küll aga tagasiteel oli tee peal ees üks tuttav mees, jahipüss seljas. Viisakalt, kuid resoluutselt selgitas mees, et siin käib jaht ja palus lahkuda. Lisas veel hoiatuseks, et „parem on, kui kiirelt siit kaote, osa on siin väga kurjad mehed".

Õnneks olimegi tagasiteel. Ning mõtisklesime, et oleme ju tee peal, ükski märk ei viidanud liikluse piirangule või miskit muud, mis hoiataks jahi eest tee peal. Ning et kas „kuri mees" oli nali, hoiatus või ähvardus. Arvasime, et küllap see esimene.

Aga eksisime... Oma koduaia juurde jõudes, ikka veel valla teel sõites, oli sõiduteel ees kahe lambiga vehkiv ja relv seljas mees, arvatavasti see, kelle eest meid hoiatati. Selline hoogne viipamine ja keset teed auto kinnipidamine viitab enamasti, et keegi vajab abi.

Siiski mitte. Ilma selgituse, enda tutvustamise või sissejuhatuseta hookas auto aknast sisse hoopis räige sõim. „Ühest korrast vähe oli või, mis te sõidate siin, salakütid!, tallate põlde juba kolmandat päeva!" Jne. Püüdsime ikka vahele hõigata, et mis nüüd juhtunud on, mis valesti on?! Rahustuseks hüüda, et „ma elan siin"! Aga miski ei aidanud. Sellist sõimu polegi varem elus tulnud ära kuulata. Kurvemaks muutis olukorra, et see juhtus oma kodumaja juures. Nähes värisevate kätega, ilmselgelt endast väljas relvastatud inimest, meenusid tahes tahtmata hiljutised seiklused kaitseministeeriumis... Kindlam oli kiirelt lahkuda.

Ei olnud väga keeruline nädala jagu hiljem „kurja mehe" nimi ja telefon hankida, et olukorras selgust saada. Põhjuseid ärevuseks võib olla ju erinevaid - äkki ajas ta meid segi mõne ammuse vihavaenlasega, on kaotanud suure summa mängupõrgus või kaaslase kehv kuuseis.

Esimene neist tundus üsna ilmselge ja oleks seda selgitust telefonis kuulnud, oleks see lugu ka kiirelt lõppenud. Ning nende ridade asemel oleks ilmunud siin midagi lõbusamat. Arusaadav ju, et ikka juhtub arusaamatusi. Eriti pimedas ja vanemas eas.

Aga ei. Sain hoopis teada, et lambiga pimedas põldudele näitamine on keelatud tegevus. Ning tema on keskkonnainspektsioonist saanud korralduse kõikidest lambiga liikujatest teavitada neid või politseid. Ning siis minevat asja uurimisega kohapeal neli tundi! Lisaks lambikeelule sain teada, et kui jahimehe auto on tee ääres, siis sinna ei tule isegi inspektorid, teistest rääkimata. Küsimused, milline seadus keelab lampi kasutada ja autoga teel liigelda, paraku vastust ei saanud. Kokkuvõttes meenutas jutt kahekümne aasta tagused aegu, kui erinevad relvaga tegelased kehtestasid oma reeglid. Õnneks on need ajad jäädavalt möödanik.

Küsimused ja vastused

Kuna kaks inimest on asjadest hämmastavalt erinevalt aru saanud, tegin selguse saamiseks tegin mõned kõned ja vahetasin paar e-kirja.

Kas lampi võib pimedal ajal looduses kasutada?

Keskkonnaameti Harju-Järva-Rapla regiooni jahinduse spetsialistile Uno Treierile tegi teema natuke isegi nalja ja ta kinnitas: "Seadust te rikkunud ei ole". Keelatud on küll jahi pidamine lambiga ja kellelegi aknasse näitamine, aga see ei puutu antud juhul asjasse. Palusin, et äkki saab ka meiliga saata sama info, et see edaspidi oleks kohe käepärast võtta. Seepeale helistas tagasi keskkonnainspektsiooni inspektor Jaanus Jõekallas ja teatas, et sellisele iseenesest mõistevale asjale kirjalikku kinnitust küll keegi andma ei hakka. Ning palus kõigil, kes arvavad, et lambiga loomavaatluseks põldudele näitamine on keelatud, helistada otse temale.

Kas jahimees tohib peatada autosid ja kas peaks peatuma?

Veebikonstaabel Andero Sepp vastas kiirelt, et vastavalt liiklusseadusele ei ole jahimees nende inimeste seas, kel on õigust liiklust reguleerida ja autosid peatada. Kui aga on soov kedagi peatada, siis peaks olema relv relvakotis, mitte seljas.

Politsei piirkonnavanem Gert Kalmiste lisas, et normaalseks võib pidada, kui jahimees peatab autosid, et hoiatada näiteks teele hüppavate loomade eest. Ning lisas: „Loomulikult ei kaasne juhil jahimehe peatumismärguandega veel kohustust seisma jääda ning juhil ei ole kindlasti mingit kohustust esitada jahimehele viimase nõudmisel ühtegi dokumenti ega anda jahimehele mingeid selgitusi enda teekonna kohta".

Kas on põhjust muretsemiseks, kui autosid peatab relvaga kodanik, kellel paistab olevat enesevalitsemisega raskusi ning kes sõimleb?

Gert Kalmiste: „Kontrolli relvaomanike üle teostab politsei ning sellise juhtumi järel võiks seda sõimajat tõesti kontrollida.

Kust saab teada, millal jaht käib ja kes on piirkonna jahimehed?

Et jahipidamist mitte asjata segada, oleks ju hea teada, kes on sinu külas piirkonna jahimehed, millal toimub jaht, millised autod on need, mida segada ei tohi. Märjamaa jahimeeste koduleht on muidu igati asjalik ja korralik, kuid mainitud otsitavat infot sealt kahjuks ei leia. Liikmetele viitavat linki vajutades, saab vastuseks „Sul puuduvad õigused selle lehe vaatamiseks. Peaksid sisse logima".

Kui lähedale tohib jahi ajal relvaga liikuda elumajadele?

Sellele küsimusele vastust ei saanudki. Eesti Jahimeeste Selts paraku emailidele ei vasta - kolm samasisulise küsimusega kirja kolme nädala jooksul ja ei mingit vastust.

Kas jahi ajal tohib piirata liikumist valla teedel?

Vallavanem Eero Plamus: „Märjamaa valla õigusaktid ei reguleeri valla teede sulgemist jahi toimumise ajaks. Sellest tulenevalt peab jahi ohutus ja samaaegne liiklemine jahi piirkonda jäävatel valla teedel olema tagatud koostöös ja kokkuleppel jahi korraldaja ja tee kasutajate vahel."

Septembrikuu lõpul toimub Märjamaal suurem koosolek, kus maaomanikud ja jahimehed arutavad uut jahiseadust. Üritust on avalik ja usun, et ka politsei ja valla esindajad on sinna teretulnud, et lisaks jahimaa teemadele käsitleda jahtipidamist ning liikluskorraldust ka valla teede peal.

Kokkuvõtteks on rõõm, et jätkates oma tavapärast elu ja looduses liikumist, olen endiselt seaduskuulelik kodanik. Jätkan endiselt looma- ja linnuvaatlusi ning ei takista ka jahimeestel neidsamu metsaasunikke jahtimast. Mõistan täielikult jahimeeste muret salaküttide tegevuse osas. Kuid nii nagu metssiga ei taba suvaliselt põõsasse summides, ei ole edukas ka kõikide möödujate kurjategijaks nimetamine. Ja nii nagu kara püksis, ei tee kellestki veel vägistajat, ei tee ka lamp autos kedagi veel salakütiks.

Kõiki teemasid saab kohalikega ka inimlikult arutada ja asju selgitada. Sõim, süüdistused ja solvangud on vast vähem edu toovad. Veel vähem saab sõimeldes sõlmida hr Plamuse poolt mainitud kokkuleppeid.

Vabandan ette kõikide jahimeestest heade sõprade ja teise viisakate ning suhtlemisoskustega jahimeeste ees, kui üldistav teemakäsitlus neid mingilgi moel häiris.

Lahedat kooseksisteerimist kõigile loodusesõpradele!

PS! Peategelase nimi on lehes teadlikult mainimata, austusest lähedaste vastu.