Julged Unistajad käisid Islandil: igal pool, kuhu läksime, oli naistel ette näidata vokk

Meie Islandi-reisi eellugu algas PLPK Leader projektiga Julge Unistada. 2010-2012 toimus rahvusvaheline projekt, kus Pärnumaa seltside ja käsitööhuviliste seltskond sai teha koostööd Soome ja Rootsi Lapimaal asuvate huvi- ja tegevuskaaslastega. Sellest projektist saadud kontaktid ja huvi Põhjamaade vastu, samuti usk endasse ja unistuste teostumise võimalikkusesse ajendasid edasi unistama. Põhjamaade Ministrite Nõukogu ettevõtlusprojekti toel käisid 5 ettevõtlikku Häädemeeste naist 2012. aasta sügisel Soome ja Rootsi Lapimaal ning Norras Lofootidel.

Sellest julgust saades unistasime edasi, unistuste sihiks sai Island. Sealsed käsitöölised, villa väärindamine, unikaalne kultuur ja loodus ning Islandile rännanud eestlaste raamat Minu Island sai meie plaanide motivaatoriks.

Põhjamaade Ministrite Nõukogu pidas meie esimest projekti edulooks ning otsustas ka meie järgmist unistust toetada. Meie seltskonnaga on kogu aeg käinud kaasas ja ideid genereerinud ka Marju Matsin Rootsist, kellega koostöös toimus selle aasta Päikeseloojangu Festivali raames Põhjamaade Kunstinädal.

Et siis Islandile ...

Meie kontaktiks Islandil sai Helene Magnusson, kes on oma elutööks võtnud Islandi lamba villa väärindamise ning väärtusliku põlistõu säilitamise ja propageerimise.

Sorbonne'is juristiks õppinuna ning Pariisis sel alal töötanuna on Helenel palju ettevõtlikkust, taipu oma ideid suurelt ja rahvusvaheliselt realiseerida.

Igaüks võib tema tegevusest aimu saada, otsides internetist  „Icelandic Knitter" kodulehte. Reykjavikis külastasime Islandi käsitöögildi, kunsti- ja käsitööettevõtjaid, disainigaleriisid, Uue Kunsti Muuseumi ja tutvusime kohaliku ajalooga. Edasi oli meil plaan sõita saare põhjaossa. Teele kaasa saime pika nimekirja huvitavate inimeste ja ettevõtmiste kontaktidega ja Daniela. Daniela Edburg on Mehhiko foto- ja käsitöökunstnik, kes on endale nime teinud nii Mehhikos, Ameerikas kui ka Euroopas. Tema suurepäraseid taieseid saab näha kodulehel http://www.danielaedburg.com. Islandlastel on kogu saarel jäänud 50 ketrusvabrikust järele üks, mis ei rahulda käsitööliste vajadusi. Igal pool, kuhu läksime, oli naistel ette näidata vokk, käsitöö tegijad ketravad suuresti oma lõngad ise. Pikk sõit mööda kitsaid teid oli imepärane: vulkaaniline maastik, kaunid purpursed- kollased-rohelised sügisvärvid, pisut lund ja igast praost immitses kuuma auru.

Saime osa taimede ja samblikega lõnga värvimise töötoast, käisime saare ainsas kašmiirkitsefarmis (vana viikingiaegne Põhjala kitsetõug), kus veendusime, et kitsepiim ja kitsejuust võivad olla ka ilma vänge lõhna ja maitseta ning kitsepiimast valmistab perenaine suurepäraseid ravikosmeetikatooteid. Perenaine Johanna oli väga südamlik võõraste uudistajate vastu ning jagas meiega oma rõõme ja muresid.

Kogu tee möödus minibussis heegeldades. Aitasime Danielal ette valmistada järjekordset kunstiteost, heegeldades loodusele omaseid komponente, mida hiljem looduses pildistades valmis järjekordne kunstfoto. Oleme oodatud ka näituse avamisele Pariisi 2015. aastal. Kes ei unista, sellega ei juhtu midagi ...

Õhtuks jõudsime läbi saju ja tormi Blonduosi, kus 150-aastases naiste kodumajanduskoolis saime ööd veeta. Hommikul saime osa jällegi ühest imelisest ja unikaalsest tegemisest - kohalik käsitööentusiast Johanna on juba 3 aastat vedanud projekti, et kohalik saaga saaks üles joonistatud ja villase lõngaga piltidena kangale tikitud. 47-meetrisest loost on 2 aastaga tikitud 9 meetrit, taies saab valmis 10 aasta pärast ja pannakse üles kohaliku kiriku juurde tehtavasse juurdeehitusse. Enne meid oli seal oma pisteid teinud juba üle 3000 inimese ja jätsime meiegi sinna pisut oma käesoojust.

Edasi olime põnevil ja ootasime kohtumist Islandil elavate eestlastega. Jaan Alaverest ja tema perest ning eestlaste imelisest elust Islandil olime lugenud vaid raamatust. Jaani ja Marika kodus ootas meid aurav seapraad ja südamlik vastuvõtt. Laulu ja juttu jätkus südaööni.

Jaan oli meie teejuhiks Islandi kõige müstilisemasse piirkonda Myvateni (Kärbsejärv) piirkonda.

Väävlist kollased auravad nõlvad, lumised mäeseljad, mäe sees olev vulkaanisoojusega küdev leivaahjude rivi, vulkaanikraater oma ähvardava mulksuva sisuga ning peegelsile järv aurupilvede taustal - kõik selle rääkis Jaan meile omaseks ja koduseks. Hea oli aduda, et Eesti muusikutepaar on väga hinnatud ja austatud kogukonnaliikmed ning kultuuri vedajad.

Islandlased sauna ei kasuta, sest neil on kuum vesi ja auravad soojad „vannid" looduses. Saime meiegi osa sellest huvitavast kogemusest - käisime igal võimalusel veemõnusid nautimas. Väävliaurud, kuum vesi välibasseinis ja kaunis maastik ümberringi on elamus, mis jääb meiega kogu eluks.