Jüri Martin: Elukeskkond on õrnem ja hapram, kui oskame arvata
Nüüd tutvustame aukodanik Jüri Martinit, kes on bioloogia-teaduste doktor (DSc, PhD), Eesti Teaduste Akadeemia akadeemik, Academia Ecologica Universalis liige, Oxfordi Akadeemilise Liidu asutajaliige, Viini Rahvusvahelise Ülikooli auprofessor, Euroopa Loodusteaduste Akadeemia auliige ning töötab rektori ja professorina Euroakadeemias. Jüri Martin on oma ulatusliku professionaalse ja ühiskondliku tegevusega andnud suure panuse Viimsi loodusväärtuste kaitse ja säilitamise ning viimsilaste elukeskkonna väärtustamise missiooni.
Palju õnne aukodaniku tiitli puhul! Kas selline austus- ja tänuavaldus tuli Teile suure üllatusena?
Üllatusena kindlasti. Ega auavaldus ei ole kuupalk, mida tead, et saad, kui aeg täis.
Olete aktiivne nii teadusaladel kui ka ühiskondlikult. Kumb Teid rohkem köidab? Miks?
Mõlemad tegevusviisid on köitvad, eriti siis, kui tegevuste algpõhjused kokku langevad. Teiste sõnadega, kui ühiskondlik tegevus tugineb elukutsele,teadmistele ja maailmavaatele.
Olete Viimsis läbi viinud mitmeid uuringuid ja põhjendanud teadlasena Rohuneeme maastikukaitseala loomise vajadust. Milline on olnud tulemus?
Igasugustel uuringutel ja hinnangutel on vähemalt kaks tahku. Esimene, kui töö on valmis, siis ongi tulemus. Teine, kui töö tulemusest on kasu millegi või kellegi jaoks, siis ka see on tulemus. Ja muidugi, kui tulemusel on tulemus, mis tahes valdkonnas, on ka see hinnatav. Kui nüüd viidata Viimsi loodusega seoses tehtud uuringutele, siis on olulisi tulemusi avaldatud raamatute ja muude kirjutiste näol, üliõpilased on teinud uuringuid ja saanud vajalikud kraadid ja diplomid ning lõpuks ka loodus ja kogukond on nendest töödest võitnud – oleme kõik natukene targemaks saanud.
Palun andke asjassepühendamatule lühisoovitus Viimsi valla elukeskkonna kaitsmise osas.
Elukeskkond on õrnem ja hapram kui oskame arvata. Sageli harjume sellega, mille keskel elame, niivõrd, et ei näe aeglasi muutusi looduses. Veel vähem oskame ennustada. Loodus ja elukeskkond on meile antud, see on pärand ja peame sellesse austusega suhtuma. See ongi soovitus.
Kuidas sattusite Viimsisse?
Olen sündinud Kadriorus, vanemad tulid sinna juba enne suurt sõda. Ju sealt on pärit mu loodusetunnetus. Peale pikki rännakuid ja ekspeditsioone oli ammune soov leida võimalikult looduslähedane elupaik. Tütar Maria leidiski selle maja, koht meeldis ja nii see juhtuski.
Milline on Teie lemmikkoht Viimsis?
Muidugi kodumaja Rohuneemes.
Olete juhendanud üliõpilaste bakalaureuse- ja magistritöid Viimsi metsade ja rannalooduse olukorra teemal. Kuhu on üliõpilased uurimisega jõudnud?
Eelpool mainisin, et nii koos üliõpilaste kui ka kolleegidega oleme teinud mitmeid uuringuid Viimsi poolsaarel. Igaüks on saanud oma – kes diplomi, kogemuse ja tarkuse, kes jätkab valitud erialal. Uurimistöö vajadus ei saa kunagi otsa. Viimsis on tööd veel palju.Iga mehe taga on alati ka perekond, kes toetab ja jõudu annab.
Millega Teie pere tegeleb?
Pere on tubli ja teeb heameelt. Abikaasa on samuti teadlane ja õppejõud, töötame koos Euroakadeemias. Lastel läheb nende valitud aladel hästi. Kõik neli on saanud kõrghariduse sellel alal, mis neile on meeldinud.
Olete professor Euroakadeemias ja Rohuneeme külavanem ning oma tegevusega teistele eeskujuks. Kui püüda elutõdesid sõnadesse panna, siis mida te rõhutaksite? Mis on Teie jaoks oluline?
Leian, et hoolivus ja positiivne suhtumine on tähtis. Otsuseid, olgu siis isiklikus elus kui ka laiemalt, on vaja teha kaalutult. Ka teiste arvamus võib olla ja ongi tähtis. Inimesi tuleb usaldada, teisiti ei saa.
Palun kirjeldage Rohuneeme külaseltsi tegemisi ning traditsioone, millele olete aidanud uue elu sisse puhuda.
Külaselts on meil tubli. Elu külas on ju ennegi olnud. Minu roll on olnud algatada ja toetada. Seni on elu läinud huvitavamaks, on kaasatulejaid, huvilisi nii noori kui ka vanemaid. Tähtis on see, et toimub midagi head ja vajalikku. Kui see nii edasi läheb, siis oleme külaseltsiga õiget asja ajanud. Kuigi Rohuneeme küla on päris vana, ei tea me kuigi palju ajaloost. Aga peaksime. Praegune kogukond on eriilmeline, ka see on huvitav, kuidas koos saab lähinaabruses elada. Loodame, et kunagi saame külaseltsile ka materiaalse katuse, igas mõttes. Seniks aga jätkub tegevusi vabas õhus. Igal juhul tänan neid, kes on mind toetanud. Toredad naabrid on suur asi.
