Valimisvõitlus, kus mängu juhivad parteide tagatoad, avalike suhete bürood ja reklaamifirmad, ei keskendu teemadele, mille üle inimesed tegelikult muretsevad. Tunnen, et mind valijana taaskord petetakse, sest jälle karjutakse, vehitakse kätega, aetakse segadusse, ei lasta keskenduda olulisele. Ikka selleks et ma annaksin oma hääle kahtlaste tüüpide kätte.

Naeruväärsed hüüdlaused võiksid sobida jogurti või seebi reklaamiks - „see töötab; olen uhke vend; ajan asja; esmalt võtame Manhattani ja siis kõik muu". Toimub poliittehnoloogiline protsess, mitte kandidaatide varasema tegevuse, kvaliteedi hindamine ja järelekatsumine. Traditsioonilised väärtused nagu ausus, korralikkus, lubaduste pidamine, kaovad tahaplaanile. Minult tahetakse justkui allkirja blankovekslile, nõusolekut tehinguks, mida ükski täie aruga inimene teha ei tohiks.

Valimiste võõrandumise ehe näide on nende inimeste kandideerimine, kes koguvad nimekirjale suurel hulgal hääli, kuid iialgi valitud kohal tööle ei hakka. Tulemuseks on linnade esinduskogud, kus töötavad mitte need, kellele anti hääled, vaid need, kellele andis mandaadi erakonna kontor.

Meie kõrgemates poliitilistes otsustuskogudes on palju kloone, kes ei otsusta ise midagi, vaid teevad seda, mida ülalt kästakse. Tõstavad kätt ja vajutavad nuppe, osalevad riigi ja munitsipaalettevõtete nõukogudes, püüdmatagi süveneda, ning võtavad vastu tasu. Teatris, filmis vastab sellele näitlejate madalam kategooria, statistid.

Lisaks kloonidele on meie otsustuskogudes klounid, kes vigurdavad, teevad koomuskit nii koosolekusaalis kui ka väljaspool seda. Kaks väljapaistvamat neist esinesid regulaarselt poliitilises pullitegemise saates ja üks seletas seda häbenemata nii - „me pole seal riigikogu liikmetena, vaid karakteritena, kellel juhuslikult on riigikogu liikmetega samad nimed". Muidugi on otsustuskogudes ka missiooniga inimesi, kuid eelnimetatute taustal nad piisavalt välja ei paista. Ja vajalikul hetkel ollakse kahjuks sageli vakka.

Valimised on demokraatliku ühiskonna pidupäev, sest lõppotsuse teeb teadlik valija. Kallid inimesed, valijad, nõudke poliitilise kultuuri muutumist, nõudke riigimehi esinduskogudesse ja peletage sealt karjeristid ning korruptandid. Vilistage välja sisutute etenduste andjad. Isamaaline tartu Kodanik on alternatiiv erakondadele, näitamaks et valimistel saab edukalt osaleda ilma pompöösse kampaaniata, mida korraldatakse maksumaksjale tema enda raha eest. Sisukaid sõnumeid saab esitada ka ilma keskkonda visuaalselt ja verbaalsest reostamata.