Tegelikult võitles selle ülestõusu mahasurujate hulgas ordu poolel palju eestlasi, arvestades et eestlased olid oma maahärrade ees sõjateenistuskohustuslikud. TÜ Ajaloomagistrant Mart Lätte on märkinud, et samuti on vale ettekujutus, et eesti väed läksid Jüriöö ülestõusu ajal lahingusse vikatite ja hangudega. Relvastus oli ilmselt veidi kehvem kui rüütlivägedel, kuid mitte oluliselt.

Kuna kirjalikud materjalid on lünklikud, siis ilmselt täit tõde me ei saagi teada, aga mõnedele huvitavamatele seikadele Jüriöö ülestõusuga seoses ma viitan, et meie ajalooteadvust natuke mitmekesistada. Muuseas, kuni 1697 aastani olid olemas ka Jüriöö ülestõusu kohta käivad dokumendid (mainitakse, et protokollid) Rootsi kuninga lossis, kus aastal 1697 toimus tulekahju.

Ülestõusu taust

Saaremaa vallutamise järel Liivi ordu poolt 1261. aastal oli terve Eesti ala Saksa ja Taani võimu alla langenud. 13. sajandil Harjumaa ja Virumaa vallutanud ja need Eestimaa hertsogkonnaks ühendanud Taani kuningriigi võim oli 14. sajandi keskpaigaks oluliselt nõrgenenud ning Taani vasallid Eestimaa hertsogkonnas olid jagunenud taanimeelseks ja saksameelseks kildkonnaks. Julgeksin arvata, et eestimeelsus ei olnud ka kuskile kadunud, muidu ei oleks ka ülestõusu toimunud.

Mida tähendas eestlaste jaoks maa jagunemine ordu ja hertsogiriigi vahel? Uued maaisandad sundisid vallutatud põliselanikele peale terve rea uusi makse ja koormisi.

Lisaks ilmalike maaisandate nõudmistele rõhusid kohalikku elanikkonda veel lisandunud kohustused kiriku ees. Eesti ala oli ka poliitiliselt ebastabiilne. Teada on see, et relvakandmise õigus oli siiski maarahvale jäänud.

Hertsogkonna keskuseks olev Tallinna linn oli lojaalne emamaale Taanile. Kriisis olev Taani riik polnud võimeline Eesti hertsogiriiki valitsema ning kohapealsed suurvasallid, enamus olid sakslased, hakkasid aktiivselt oma huve taga ajama. Ebastabiilses poliitilises olukorras tekkis konflikt sakslastest vasallide ja eestlastest vasallide vahel. Soodsa pinnase ülestõusuks andiski ühelt poolt suurenev ebaõigluse tunnetamine eestlaste poolel. Teiselt poolt andis tõuke ülestõusuks varem alanud orduvägede sõdimine Pihkva aladel, mis jätkus 1343. aastal.

Ülestõusu algus tõi eestlastele edu

Jüriöö ülestõus algas jüriööl (23. aprillil) 1343 Harjumaal ühel mäekünkal asuva maja süütamisega, mis andis märku, et kooskõlastatud kallaletung võõramaalastele on alanud.

Kus süüdati esimesed märgutuled? Pakutud on Padise kanti, Saha ja isegi Raikküla, aga minu ja mitte ainult minu arvates on kõige loogilisem ja usutavam, et esimene märgutuli süüdati Lagedi ja Loo vahel Sahal.

On teada, et seda piirkonda haldas otseselt eesti soost eliit ja see piirkond on juba väga vanadest aegadest olnud asustatud, püha ja seal on kõrgendik, kust oli kaugele näha.

Täpsem tulesüütamise koht võib olla tänase Saha kabeli kohal või selle läheduses. Jüriöö ülestõusu ajal Saha kabelit veel ei olnud. "Liivimaa noorema riimkroonika" (Liivi ordu tellimusel kirjutatud) andmetel tahtsid eestlased korraga kallale tungida ja ära tappa kõik sakslased koos naiste ja lastega.

Kroonik lisab, et nii see ka sündis, "sest nad hakkasid surnuks lööma neitseid, naisi, sulaseid, teenijatüdrukuid, aadlikke ja mitteaadlikke, noori ja vanu; kõik, kes olid saksa verest, pidid seal surema". Pärast ristimisvee mahapesemist põletasid ülestõusnud maha kõik aadlikkude mõisad, käisid maa risti ja rästi läbi ja tapsid kõik sakslased, keda nad kätte said." Biograafiate järgi on teada üheksa 1343. aastal surnud vasalli, neist Vrovinus de Lemede tapeti aga teise vasalli poolt, kes põgenes Tallinna. Ülestõusnud tungisid Padise kloostrisse ja lõid seal surnuks 28 munka, seejärel põletati klooster maha. Kroonik lisab, et pääsenud saksaverd naised lõid surnuks mittesaksa (s.t. eesti) naised. Naised põletanuvat maha ka kirikud ja munkade onnid.

Esimese edu järel valisid ülestõusnud eneste seast neli kuningat. Renneri poolt kirjutatus on selline lause: „Seal lõid nad rüütleid" (Dar slogen se ridders). Mida see võiks tähendada, kas löödi lahingus rüütleid, või löödi endi seast kedagi rüütliks...? Kõige paremini sobitub sellesse konteksti rüütliks löömine, sest ülestõusu algul valiti välja juhid/liidrid. Oma hierarhia ja ametiredel pidi olema paigas (käsuliin). Ülestõusnute vägi suundus kuningate juhtimisel Tallinna alla ja asus seda 10 000 mehega piirama. Esimeses lahingus linnast välja tunginud rüütlitega oli eestlaste malev võidukas.

Sellest hoolimata kartsid ülestõusu juhid, et eestlaste väest ei pruugi piisata esimesest šokist üle saanud sakslaste ja taanlaste ühisjõudude vastu. Seetõttu saatsid nad saadikud Rootsi võimu all olevasse Soome Turu ja Viiburi foogtide juurde teadaandega, et kõik sakslased Harjumaal on ära tapetud.

Lisaks andsid nad foogtidele teada, et eestlased on Tallinna ümber piiranud, kuid nad on nõus linna Rootsi kuningale üle andma, kui viimane sõjalist abi saadab.

Seda kuuldes lubasid foogtid väe koguda ja sellega Eestisse purjetada.

Oluline on veel mainida, et kui Rootsi (Turu ja Viiburi foogtid) võtsid eesti saadikud vastu ja lubasid eestlastele abi, siis saab see tähendada, seda, et eestlaseid võeti kui arvestatavat poliitilist jõudu.

 „Mis tähendab, et vähemalt harjulased püüdsid haarata peremehe ohjad otsustavalt enda kätte, olles valmis alluma, kuid enda poolt seatud tingimustega uuele valitsejale (uuele maahärrale), kellelt oleks saadud edaspidi vajadusel sõjalist abi ja kaitset." (Sulev Vahtre).

Ülestõusu levimine

Mõned päevad pärast ülestõusu Harjumaal kordusid samad sündmused Läänemaal: eestlased pesid maha ristimisvee ja lõid kõik kätte saadud sakslased maha. Pärast seda, kui maapiirkonnad olid kindlalt ülestõusnute kätes, suundus ülestõusnute vägi Saare-Lääne piiskopkonna keskuse Haapsalu alla ja asus seda piirama. "Liivimaa noorema riimkroonika" Renneri versiooni järgi tapeti Läänemaal kokku 1800 sakslast. Wartberge ja Russowi järgi tapeti 1800 või 2000 sakslast Harjumaal või Harjumaal ja Virumaal kokku.

1343.aasta suvel jätkunud vastuhakk sakslaste suureneva mõjuvõimu vastu oli tugevam, kui tuntud kevadine Jüriööl alanud vastuhakk võõrvõimu ja ebaõigluse vastu. Ordumeister tõi kohale lisajõud Liivimaalt ja Preisimaalt. Pikk ja kurnav sõjategevus alles algas.

Järgneb Rae Sõnumite mainumbris.

Kasutatud allikad
Vikipeedia artiklid Jüriöö ülestõusu kohta
Sulev Vahtre „Jüriöö"
Hoeneke kroonika
Uku Masing „Vaskuks ja vikaaria lohult"
"1343. Lugemine Hoeneke - Renneri valedest ja esimesest koalitsioonist Liivi ordu vastu ja selle eellugudest"

_______________________________________

Uku Masingu versioon ülestõusu motiivist

Masing peab sündmuste algatajateks Harju-Viru eestimeelseid vasalle koostöös Tallinna piiskop Olavi (piiskopiks 1325-1351) ja Padise tsistertslaste kloostri ning selle abti Nicolaus Risbiteriga (abt 1343?-1351), pidades võimalikuks kummagi nimetatud isiku eesti päritolu. Seega välistab Masing riimkroonika põhiväited võitluse suunatusest Taani kuninga vasallide ja vaimulikkonna vastu ning peab põhivastaseks riimkroonika koostaja tööandjat Liivi ordut: „Kui nüüd liikumine Harjumaal ei olnud suunatud vaimulike ega aadlike vastu, mis siis oli ta motiiviks? Jääb ainsaks, ainult esimesel pilgul natukene kummaliseks võimaluseks väita, et see liikumine polnud ülestõus ega mäss, vaid ettevalmistus ordu väljakihutamiseks Liivimaalt, ettevalmistus ordu hävitamiseks."