Jutt ühest julgest poisist, kes kõikide okupatsioonide ajal arreteerijate käest minema putkas
Enne seda, kui meie siia Veneveresse Sillaotsale kolisime 1942. aasta kevadel, elasid nad Sillaotsa talu õue all saunas: August Kalvik, tema naine Anna ja nende kaks last, tütar Ellen ja poeg Jaak. Et aga see ühe õue peal elamine ei sobinud, siis kolisid nad enne meie siiatulekut teise sauna (Sillaotsa talul oli kolm sauna), mis asus Venevere koolimajast Unakvere poolse teekäänaku juures. August Kalvik vedas posti juba esimese Eesti Vabariigi ajast peale ja ka veel Saksa okupatsiooni ajal. Sellest oli tal ka see hüüdnimi Posti-Kusti. Ka teistel pereliikmetel olid need nimed: Posti-Anna, Posti-Ellen ja Posti-Jaak.
Kustil see postiring oli võrdlemisi pikk. Kodunt viskas postikoti rihmaga üle õla ja sibas sidesse. Sidejaoskond asus vallamajas, Kirivere koolimaja kõrval. Sealt edasi viis teekond Paenasti Allkülasse. Sealt, kui sai Simuna või Kortsu juurest otse läbi soo, Tarassaarde ja sealt edasi läbi Kotsama ja Unakvere küla koju tagasi. Vahel tuli ka Venevere kaudu ringi minna. Nii et oma 30 km tuli Kustil igal postipäeval maha kõmpida. Ta oli lühike mees ja tal oli mingi viga, kõndides kõikus ta tugevalt kaksipidi. Sellele vaatamata kõndis ta vapralt selle ringi läbi.
Poeg Jaak aga oli juba sirgunud 18-19-aastaseks noormeheks. Jaagule oli ostetud jalgratas ja temal oli jalgrattal selle postiringi läbimine käkitegu. Pealegi tal ei olnud muud eriti teha ja see sõit pakkus talle meeldivat vaheldust. Aga siis juhtus selline lugu, et saun, kus nad elasid, põles mingil põhjusel maha, vist üle kütmisest. Neil ei olnud kusagile mujale minna, tulid sinna meie õue alla sauna tagasi. Jaak ei saanud kuigi kaua seda posti vedada. Oli sõja aeg ja Saksa okupatsioon, Jaak oli selles eas, kus ta kuulus mobilisatsiooni alla. Tuli käsk sõtta minna. Jaak sõtta ei läinud, hakkas end varjama. Mingist patriotismist või isamaa-armastusest oli muidugi asi kaugel, ta oli lihtsalt harjunud kerge eluga. Milleks minna ja lasta seal end maha tappa, kui kodus enda varjamisega saab hästi hakkama. Konstaabel Salustele ei meeldinud see aga põrmugi, et Jaak niimoodi kodus viibis. Tema käis tihti Jaaku kimbutamas, aga Jaak oskas alati parajal ajal tal eest ära lipsata. Ükskord, mina tulen kusagilt, Anna ja Ellen tulevad minule vastu, mõlemad nutavad suure häälega. Mis nüüd lahti on? Jaak võeti kinni! Mis parata, selline see metsavenna elu on. Läheb kolm-neli päeva mööda, Jaak jälle kodus.
Olevat neid vangitapiga viidud kusagile Tallinna lähedale. Seal pandud teda koos ühe teise poisiga mingi mõisa pargi alt lehti riisuma. Sakslane valvanud juures, piits peos ja brauning puusa peal. Vahepeal plaksutanud piitsaga endale vastu püksisäärt. Sakslane pööranud selja ja nemad jooksnud teine teisele poole põõsastesse, sealt edasi metsa poole. Umbes kilomeeter maad olnud mööda lagedat välja metsani joosta ja väli olnud risti-rästi okastraataedasid täis. Neil polevat olnud aega tagasi vaadata ja ühtki lasku ei olnud järele ka kostnud.
Peale seda olevat Saluste juba Anna nina all ähvardanud: „Kui ma sinu poega veel näen, siis mingit jutuajamist ei toimu, ainult teen ühe paugu ja kõik. Ta on mind nii ära vihastanud.“
Edasine pidi toimuma 1943. või 1944. aasta suvel, ei mäleta. Meie olime luhas heinamaal. Sillaotsa luht asus jõe sillast 100-150 meetrit Käosaare pool. Päike hakkas juba kalduma õhtusse, näen, kaks meest sõidavad jalgratastel Venevere poole. Vastu päikest tagumise mehe mütsisirm läigatas, vist politsei. Läheb kümmekond minutit mööda, äkki -trrrrr- automaadi valang kostab Venevere poolt. Paar sekundit vahet, jälle trrrr. Siis oli pikem vahe ja seejärel tuli kolm üksikut lasku - laks-laks-laks. Tulime koju, otse läbi karjamaade. Ema kodus nii hirmunud. Hirmus kisa olevat õues hakanud, tema tulnud ukse peale vaatama - üks mees jookseb küürus, palja peaga talli ukse eest läbi rukki poole. Teine mees jookseb järel ja laseb automaadist. Ja kolmas mees, niipalju sai ähmiga aru, et see oli politseivormis, see jookseb kõige järel ja karjub: „Ants (või Jants), anna kuradile, tõmba ta, kurat, sirgu!“ Jõuavad siis rukki äärde ja esimene ütleb teisele: „Ära läks, kurat, käest, aga ta sai pihta, läks ikka ai-ai-ai ja ai-ai-ai.“ Siis see vormis mees oli veel kolm lasku lasknud brauningust rukkisse, seejärel olid läinud minema. Kusti tuli ka meile ja siis selgus, et kõige ees jooksja oli Jaak. Tema järel jooksis üks võõras, erariides mees, see tulistas automaadist, ja kõige taga lõugas konstaabel Saluste. Tema oma tüseda kerega ei jõudnud kuigi kiiresti joosta.
Nüüd ei tea, kas Jaak lamab kusagil rukkis, on ta surnud või haavatud. Jalutame siis mööda rukki äärt: Kusti, isa, meie Haraldiga. Kusti hüüab vahel: „Jaak ae, Jaak ae!“ Ei kippu, ega kõppu. Aga üleval mäe peal mina näen ja näitan meestele – näe, siit on keegi rukkist välja jooksnud, rukis väljapoole maha tallatud. Tähendab, Jaaku ikka rukkis pole. Saabub videvik – Jaak kodus, ise nii rõõmsa näoga. Meie küsime: „Kas siis sapsud ei värisenud ka, kui sind 10-15 sammu tagant lasti?“ Jaak: „Oh ei, nendest automaadi valangutest ma ei tundnud midagi, aga pärast, kui ma olin juba kõhuli rukkis, need kolm lasku surtsatasid küll kaunis lähedal.“
Olen hiljem palju sellele mõelnud - kui mina jooksen ja mind 10-15 sammu kauguselt järelt lastakse, ma ei kujuta ette, et suudan veel edasi joosta. Juba hirmuga kukun kõhuli ja jään sinna lamama. See võõras mees, politseinik või kes ta oli, ilmselt ei tahtnudki pihta lasta. Milleks oli temal vaja kedagi tappa? Saluste oleks Jaagu maha kõmmutanud, aga tema oma tüseda kerega ei jõudnud Jaagule järele joosta. Salustel jäigi see paugu tegemise ähvardus täide viimata. Mõni aeg hiljem mobiliseeriti ta ise politseipataljoni. Võib-olla ta ka mõnele oma ülemale ei meeldinud oma liigse agaruse tõttu. Kuuldavasti see politseipataljon sattus hiljem kusagil venelaste piiramisrõngasse ja hävitati.
Salustet hakkas asendama Kukk, kes elas Kangru kurvis olevas majas ja oli Kolga-Jaani piirkonna konstaabel. Kukk oli juba vanem mees ja temal oli targematki teha, kui metsavendi mööda võsa taga ajada. Nii et mehed, kes sõjast kõrvale hoidsid, võisid endid lõpuks tunda kaunis julgetena. Siis saabus see kurikuulus Nõukogude okupatsioon. Tulid meestele uued sõtta mineku käsud. Enamik neist meestest muidugi neid käske ei täitnud. Oldi päris optimistlikud. Mis? Jõudsime Saksa aja metsas olla, asi see Vene aegki seal metsas ära olla ei ole. Kõik olid nii kindlad, et Vene valitsus varsti-varsti kukub ja me saame oma Eesti vabariigi.
Aga Saksa aegne metsavendade püüdmine tundus selle kõrval lapsemänguna, mis Vene ajal toimuma hakkas. Need kuulutati bandiitideks ja nende püüdmiseks kaasati peale hävituspataljoni veel vene sõjaväeüksus. Ka Posti-Jaak arreteeriti. Vene ajal kolisid nad küll Tammisaarde, Ees-Tammissaare oli küll tühi. Perekond Vahterid olid sealt 1941. aastal ära küüditatud.
Ja jällegi pääses Jaak arreteerijate käest putku. Olevat neid Viljandis mööda tänavat kuhugi konvoeeritud. Rida heinakoormaid tulnud vastu ja Jaak hüpanud sinna heinakoormate vahele ja pääsenudki tulema.
See oli vist 1945. a. märtsi lõpul või aprilli algul, maanteed olid juba paljad, kui toimus ühel ööl Unakvere pool suurem haarang. Mehed olid küll võrdlemisi kuraasikad - mis meil nüüd viga metsas olla, mätas juba paljas! See paljas mätas mehi siiski seekord ei päästnud. Nagu saatuse kiuste, juhtusid kõik mehed kodudes olema ja langesid lõksu. Need olid siis Kalvik ehk Posti-Jaak, Kotsar Valter (Käpa Volt), Vares Sass, Kõrveta poisid Heino ja Evald. Võib-olla, et neid veelgi oli, ega minagi kõiki tundnud ega enam mäleta.
Hommikul Sillaotsa tänavast vaatasime, kui see killavoor tuli Unakvere poolt ja liikus Kõo poole. Viis-kuus hobuvankrit oli, kes küüdimehed olid, pole teada. Igas vankris istus kolm-neli soldatit, püssid püsti peos ja iga vankri kõrval kõndis üks mees. Need olid arreteeritud, neid sõitma ei lubatud. Kas nad ka kättpidi vankri külge seotud olid, seda ei tea.
Enamus neist meestest, Käpa Volt, Varese Sass, Kõrveta Evald, tulid pärast isakese surma elusana vangilaagrist tagasi, aga Posti-Jaak jäi kadunuks. Nõukaajal ei olnud kombeks omastele vangide surmast või hukust teatada. Need lükati kui loomad auku ja aeti muld peale. Anna, Jaagu ema, uskus küll surmani, et tema poeg on elus ja asub kusagil välismaal. Nii oli keegi mustlasnaine talle kaartidelt lugenud, aga mustlaste kaardid näitasidki ainult häid asju, halbu asju need ei näidanudki.
Selline siis saigi minu lugu julgest Posti-Jaagust.
