Tuntud uroloogi ja meestearsti eriala rajaja Eestis, Margus Punabi sõnul saabki noorema generatsiooni meeste puhul täheldada, et need on väga pragmaatilised arsti juures käijad – käiakse lihtsalt kontrollis ja kui on mure, pöördutakse kohe. „Aga üldiselt võib öelda, et kümne aastaga on siiski toimunud täielik revolutsioon meeste suhtumises oma tervisesse. Teavitustööd eesnäärme teemade rõhutamiseks on tehtud palju ja mehed on hakanud oma tervise peale oluliselt rohkem mõtlema,“ ütleb Punab.

Kui kümme aastat tagasi oli Meestekliinikus visiite aastas umbes 7000, siis nüüd on see arv 5-6 korda suurem. Ka meeste tervis on paranenud, Eesti meeste eluiga tõuseb Euroopas kõige kiiremini. Kui vaadata meie saatusekaaslasi Baltimaades, siis Lätis on meeste oodatav eluiga tõusnud 4,9 aastat, Leedus 2,4 aga Eestis 7,2 aastat. Samas elab eesti mees eesti naisest ligi 7 aastat vähem, normaalne oleks 2-3 aastat.

„90-aastate alguses, kui koos dr. Olev Poolametsaga esimeste meestearstidena alustasime, siis olime veidrikud ja friigid, et meeste tervise eraldi teemaks võtsime. Mõni kolleeg ütles, et miks ma seda teen, kas ma ei karda, et mu patsiendid häbenevad tänaval kohtudes tere öelda.

Mingi valehäbi käib selle teemaga kaasas küll. Lisaks on meil ju selline hoiak, et õige mees ei nuta ja arsti juures ei käi. Naised teevad seda puberteedist saadik, neile on loomulik, et tuleb regulaarses kontrollis käia, aga meestel sellist õpetust ega harjumust ei ole,“ nendib Punab. Samas on tema sõnul Eestis eesnäärmevähi haiguse juhte rohkem kui rinna- ja emakakaelavähki kokku.

Suurimaks saavutuseks peabki Punab seda, et terviseteadlikkus on oluliselt tõusnud, meeste jaoks on arsti juures käimine saanud normaalseks tegevuseks. „Aga tähtsam veel on arusaamine, et inimene vastutab oma tervise eest ise. Vanasti löödi uks jalaga lahti ja öeldi, et tehke mind terveks. Selline mentaliteet, et arst on haigustes süüdi ja tema vastutagu, oli väga valdav. Inimesed on hakanud taipama, et nemad ise kontrollivad oma tervist,“ rõõmustab Punab.

Esmase testi teeb perearst

Kui mehel mingeid kaebusi ei ole, siis vähemalt alates 45. eluaastast tuleks minna perearsti juurde ja teha ära PSA-test. Ja see on tavapärane vereproov, PSA-testi kasutatakse eelkõige eesnäärmevähi markerina. Meestekliiniku uuringud näitavad, et 20 protsenti vajavad täiendavaid uuringuid,20 protsenti vajavad iga-aastast kontrollija enam kui pooltel on vähirisk väga madal ja nendele piisab, kui järgmine kontroll teha näiteks 4aasta pärast. „Eesnäärmevähil pole spetsiifilisi sümptomeid, sellepärast ongi nii oluline ennetav kontroll. Kui õigel ajal haigus avastatakse, siis on see kontrolli all hoitav, jääb n-ö krooniliseks haiguseks,“ ütleb Punab.

Lisaks eesnäärmevähile võivad doktori sõnul kimbutada mehi veel terve rida soospetsiifilisi haigusi. Enamus neist ongi eesnäärmega seotud teemad, aga lisaks vähile on teisigi haigusseisundeid. „Eesnäärmepõletik on näiteks väga levinud. Eesti niiske kliima soodustab seda. Kui võtta tänavalt sada suvalist meest vanuses 30-40, siis igal viiendal esineb eesnäärme põletik. Ja see ei ole kuidagi ka vanusepõhine, minu noorim patsient eesmäärmepõletikuga oli 15aastane,“ selgitab Punab. Lisaks kuuluvad siia blokki valusündroomid, kusemishäired, nii näiteks nendib Punab, et kui ikka öösel juba kaks korda tualetti vaja minna on, siis on põhjust arsti juurde minna. „Mul just täna oli patsient, kes oli neli aastat marineerinud kodus valude ja seksuaal- ja kusemishäiretega, lihtsalt ei julgenud arsti juurde tulla, kuigi see on täiesti ravitav,“ julgustab Punab mehi pöörduma. Lisaks tegeletakse Meestekliinikus kõigi mehele eriomaste haigustega alates peenisest kuni rinnanäärme ja kiilaspäisuseni välja.

Julgema verega mehed saavad sõna

Valdis Saue linnast on nõks pealt sajakilose kere ja optimistliku silmavaatega 47-aastane üsna keskmine eesti mees. Rahmeldab Saue linnavolikogu juhtida, ajab natuke äri, kasvatab kolme last ja koera, armastab õhtuti, kui päevapinged maas, teleka ees kõvasti süüa, aga samas eksib reeglipäraselt ka rattaga rajalevõi jalkastaadionile palli taga ajama. Kuni neljakümnendatesse jõudmiseni Valdis napilt arsti juurde ei sattunudki. Ütleb, et oli normaalne mees, kes põletas elu ja tööd täie rauaga ning suhe meditsiiniga piirdus teadmisega, mis on perearsti nimi. „Minu lapsepõlv jäi nõuka-aega, ei mäleta mina, et kuidagi eriliselt oleks tervisele rõhku pandud,“ põhjendab Valdis. Tõsi, ta on aastaid olnud veredoonor. Paar korda aastas vaadatakse vähemalt tema verenäidud üle ja kui midagi alarmeerivat peaks olema, siis küllap sedakaudu saaks jälile.

Ainuke asi, millega Valdis ajuti tegeles, oli kehakaal. Kümmekond aastat tagasi näiteks astus mees peale jõulu- ja aastavahetuse pidustusi sõbraga koos kaalujälgijate gruppi ning asus kirega rohelisteks ja punasteks täppideks jaotatud toiduainete vahel orienteeruma. „See oli kehakaalu mõttes hiilgeaeg. Kaal näitas 120 kilo, aga kevadeks olin alla 100. Toimib küll, kui tahta!“ meenutab mees.

Seitse aastat tagasi hakkas aga kaal iseenesest, ilma mingi pingutuseta, langema. Valdis ei suutnud rõõmu tagasi hoida. Paraku lisandusid sellele ka käte värisemine, süda tagus täiega. „See periood oli üsna närviline ka, panin selle süüks. Aga kui ikka istud rahulikult õhtul ja vaatad telekat ning puhkeasendis on pulss 110, siis tundus midagi nässus olevat,“ meenutab Valdis.

Käik perearsti juurde andis halva diagnoosi. Kilpnäärme ületalitlus. Mees sai kohe tabletikuuri peale, haigus tõmbas tagasi, näidud läksid normi. Kuni järgmise stressirohkema ajani, mil kõik hakkas jälle otsast peale. „See on päris õudne asi, kilpnääre toodab mingit hormooni üle, organism on kogu aeg pinges, tagajärjed võivad olla üsna õudsed, see lammutab kogu organismi laiali,“ teab mees oma haiguse kohta. Täna on tõbi kontrolli all, aga jälgima peab regulaarselt.

Valdis kinnitab, et sellised tagasilöögid panevad ikka mõtlema küll. Et kui enda keha hakkab kuskilt otsast lagunema või kellegagi kõrval midagi juhtub. Mees kaotas hiljuti hea kolleegi, täiesti ootamatult ja tühja koha pealt. „Vahetult peale seda oli küll nii, et lamad vahel õhtul voodis ja tunned, et kuskilt vasakult pitsitab ja hakkad kahtlustama jumal teab mida,“ nendib Valdis. Sellepärast võtabki mees hingest seda füüsilise aktiivsuse asja. Suvel näeb teda rattaga orienteerumas, jalgpall on hobiks juba aastaid, nüüd on veel lisandunud kettagolf. „Tundub, et mulle on geneetiliselt antud selline jäme keha – kõik, mida sisse söön, ladestub ja säilib. Ma lihtsalt pean ennast kogu aeg liigutama, muidu võin päris suureks minna. Aga õnneks mulle endale meeldib ka, see ei ole selline pean-pean-pean tegemine. Aga mis on kirstunael, on ikka seesama söömine. Päevakava on nii heitlik. Lõunasöögiga ei olegi nii hull, aga kui päev otsa mingi jamaga tegeled ja õhtul koju jõuad, siis on selline hundi isu ja seda on keeruline kontrollida. Praegu on nii, et umbes 10 kilo peaks ikka alla saama,“ loodab Valdis.

Üldiselt aga näeb mees enda ja tuttavategi meeste pealt, et ega mingit ennetavat tervisekäitumist väga ei ole. Tegelema hakatakse ikka alles siis, kui kuskilt midagi logiseb. Valdis arvab, et üks normaalne eesti mees ei taha võib-olla ka sellepärast arsti juurde minna, et äkki selgub, et ongi midagi viga. Et parem on rahulikult tiksuda ja siis jala pealt minna, kui teada saada, et reaalselt ongi mingi jama.

Ja kui perearsti juurde või südant kontrollima tema arvates enamik siiski satub aeg-ajalt, siis spetsiaalselt meestearsti poole pöördumine pole Valdise sõnul sõpradega kunagi jutuks tulnud.

Sauevallakas Indrek Tiidemann nendib peale visiiti dr. Punabi (kes on ka muuseas sauevallakas) juurde, et eakaaslased peaksid oma kartlikest mõttestampidest lahti saama ja julgelt kontrolli minema- pole hullu midagi

„Ju see on ikka natuke tabu ja liiga isiklik teema. Äkki ei peagi sellest rääkima? Kusjuures seda, et naised arsti juures regulaarses kontrollis käima peavad, teab ilmselt iga mees ka. Aga et mehed peaksid sama tegema, seda infot nagu väga ei ole,“ ütleb Valdis.

Perearsti kabineti ukse taga on ta mingeid teavituslehekesi ikka näinud, näiteks brošüüri „Mehe teine süda“ – luges seda küll, aga ei mäleta eriti midagi. „Ega mina ka eriti kursis ei ole, mida näiteks eesnäärmekasvaja tegelikult tähendab, aga mina vähemalt olen iga nelja aasta tagant kontrollis käinud. Nüüdki arst vaatas eelnevaid näite ja saatis uut vereproovi tegema. Ju on siis vaja. Aga muidu pidi kõik korras olema. Kõik asjad on õige kujuga. No mis ma ütlen selle visiidi kohta? Muidugi on ebamugav, aga no selle ebamugavuse on võimeline iga mees üle elama,“ kinnitab Valdis.

Indrek on 63-aastane tegus Saue valla mees. Käib usinalt tööl ja ajab äri, on aastaid tegev olnud ka valla juhtimises, aga sporditegemine on suures osas tema elust siiski mööda läinud. Ise ütleb, et inimene on ju teadupärast loomult laisk, ei viitsi. „Aga kui nüüd tagasi vaadata, siis muidugi ütlen, et rohkem oleks pidanud ennast liigutama,“ ütleb Indrek.

Täna, mil kehakaalu osuti ikka kolmekohalise numbri peale kipub osundama, on mees end kätte võtnud. Viimati tegeles spordiga teismeeas, kui oli päris hea potentsiaaliga tõstja-poiss, aga kuna see mõjus halvasti silmanägemisele, jäi see ala katki. Nüüd, peale ca 45 aastat, käib Indrek vähegi normaalse ilmaga iga päev kõndimas, kuus kilomeetrit on tavaline taks. Laagris on tal omakindel ring, selle distantsi läbimine võtab keskeltläbi tunnikese. Küljes on mehel ka pulsikell ja taskus sammulugeja, pärast kõndi mõõdab vererõhu ka üle. „Ma proovin sellise 95 pulsisageduse juures püsida, üle väga ei lase,“ kirjeldab mees on kõndimisharjumusi.L isaks on Indrek avastanud harjutuste kava „Viis tiibetlast“. Ostis kunagi juhuslikult raamatu, luges läbi ja hakkas tegema. Võtab iga päev omale 20 minutit ja keerutab keret ja tõstab jalgu, harjutused on jagatud viide kompleksi, igaüht tuleb teha 21 korda.

Arstidega on tema suhe enda sõnul täitsa okei. Väga tihti mitte, aga siiski regulaarselt külastab oma perearsti, annab vere- ja muid analüüse ja nendib, et aeg-ajalt tuleb ikka oma tervist asjatundjatele näidata. Nii näiteks on ta korra käinud Tartuski oma ala kõvemate südamearstide juures end näitamas-kontrollimas. „Üldiselt on nii, et kuni 50. eluaastani panin täitsa rahulikult. Pärast seda tuleb siit ja sealt logisemist ikka ette,“ naerab Indrek. Umbes sel ajal hakkas meest kõrge vererõhk kimbutama ja nüüd tuleb regulaarselt tablette võtta.

Aga hoopis rohkem kui tablette usub Indrek loodusravisse. Tema igapäevases arsenalis on küüslauk– nii hommikul kui õhtul manustab mees korraliku küüne, olevat sadatpidi kasulik ja iseäranis hea vererõhu alandaja ka. Kuna mees ütleb end olevat „Tiibeti usku“, siis lisaks samanimelistele harjutustele on tema tervisekäitumises olulisel kohal Tiibeti piimaseen. „See on selline kobaraseene ollus, millele tuleb piima peale kallata ja siis 24 tundi hoidaja manustada. Tundub maitselt ja konsistentsilt nagu keefir, aga aitab saja asja vastu: südame- ja vererõhuprobleeme leevendada, ennetab vähktõbe, leevendab liigesehaigusi. Liigse kehakaalu vastu aitab ka. Aga eks see loodusravi on paljuski ka usuküsimus,“ leiab Indrek.

Reaalse meestearsti visiidi kogemuse hindab mees meeldivaks, kõik olenevat sellest, kuidas arst patsienti vastu võtab. Doktor Punab on Indreku hinnangul igatahes väga osavõtlik ja lahe mees, äratab kohe usaldust. „Olin meestearsti juures esimest korda ja oli väga meeldiv. Eakaaslased peaksid oma kartlikest mõttestampidest lahti saamaja julgelt kontrolli minema – pole hullu midagi. Loomulikult on vaja väikest tõuget, nagu ma selle lehe eksperimendikaudu sain. Iseseisvalt ma poleks vist seda külastust ette võtnud – pole ju midagi viga, miks ma peaksin? See on aga iganenud ja täiesti vale mõttemall. Nüüd igatahes julgustan oma sõpru ja tuttavaid see käik ette võtta,“ lubab Indrek.

Dr. Punab kummutab müüte

1. KALLIS TEENUS JA PIKAD OOTEJÄRJEKORRAD.

Kui on perearsti suunamiskiri, siis ei maksa see patsiendile midagi peale viieeurose visiiditasu. Ootejärjekord võib siiski olla kuni paar kuud. Kui inimene soovib väga konkreetse arsti juurde aega saada, siis võib tõesti esimese vaba aja leidmine võtta kuni pool aastat. Olemas on ka tasuline vastuvõtt, kuhu vaba aja saamine on kiirem, visiiditasu ulatub 40-65 euroni, olenevalt arstist, vereproovid jäävad 50 euro piiresse, ca 100-150 euroga saab mehe tervisest pildi ette.

2. MEESTEARSTI VISIIT TÕOTAB VALU JA EBAMUGAVUST.

Mehi hirmutab see teadmine, et vanasti võeti suguhaiguste kliinikus esmane test otse kusitist ja see protseduur oli tõesti valulik. Täna teeme samad analüüsid esmasest uriinist. Läbivaatusel ei ole mingeid valuga seotud protseduure, veidi ebamugavaid, seda küll, aga ma ütlen ikka, et tugev mees lahendab probleemid ära, nõrk jääb koju kotile.

3. KUIDAS MA RÄÄGIN MEESARSTIGA NEIST ASJADEST?

Kuigi meestekliinikus on enamus arste mehed, on ka olemas naisdoktor. See on valdav mudel kogu maailmas, alati on mehi, kes ei suuda oma muresid millegipärast teisele mehele kurta.

4. MEESTEARST ON AINULT VANADELE MEESTELE.

Tõsi on see, eesnäärmevähi risk vanusega kasvab. Aga see ei ole ainus n-ö meestehaigus, sellepärast soovitus, esimest korda tuleks lasta end meestearstil kontrollida vanusevahemikus 17–24. Just selles eas on võimalik leida ja korrigeerida mitmeid hiljem tervist mõjutada võivaid haigusi. 35–40-aastaselt võiks teha juba esimese põhjalikuma tervise kompleksuuringu. Mees on küll enamasti veel terve, aga uuringutega on juba võimalik tuvastada tema suuremad terviseriskid. 40–50 vahel tuleks esimest korda teha ära eesnäärmevähi avastamiseks kasutatav PSA-test, mille põhjal on võimalik kindlaks teha haiguse risk ja määrata edasine tegevuskava.