Kütuseraha aitas osaliselt katta paar nädalat varem emade initsiatiivil Juuru kooli kokkutulekul korraldatud heatege­vuslik tordioksjon, kust koguti viisküm­mend eurot. Siinkohal aitäh kooliperele ja eriti Valdis Tammikule, kelle käes oli oksjonihaamer.

Meie mõtteks oli, et teatrisse ei tuleks kaasa mitte ainult lapsed, vaid ka vähe­malt üks vanematest. Igapäevaste toime­tuste ja eluga hakkamasaamise kõrval ei jagu peredel raha ega jää aegagi teatrisse minekuks. Soovisime, et teatriskäik oleks perele kui kvaliteetaeg, mis jääks meelde ja kinnistuks mälestusteks. Ema või isaga koos teatris käimine, mis annab võima­luse vahetult muljeid jagada oma kõige lähedasema inimesega, on meie silmis väga oluline. Just sellist elamust soovisi­megi nendele peredele pakkuda.

Lastelavastus, mida vaatamas käisime, kandis endas mitut sügavat tähendust. Mänguasjakasti ununenud vana karu­mõmm, keda mängis Guido Kangur, elas üksildaselt koos oma mälestustega, kuni sai tuttavaks uue leluga, kes oli mõeldud väikesele tüdrukule sünnipäevakingiks. Kas armastus on ainult rõõm või on selles alati ka natuke kurbust, leidmise-ja and­miserõõm, mälestuste ja üksteise hoidmi­ne - kõigest sellest rääkis etendus.

Ka edaspidi soovime toetada ennekõi­ke vaimset.