Kaberneemes ei roogita enam räime, vaid muru
Ehk Käsmu, aga Käsmu jääb oma kuulsate kaptenite stiilsete valgete majadega juba natukene teisele poole Virumaa piiri. Kaberneemes peremehetsevad aga kalurite majad - küla idapoolses osas lihtsamad, läänepoolses osas aga suuremad. Ja mida kalda joont pidi lääne poole, seda suuremad ja uhkemad need majad on - nii sadamani välja. Siis hakkavad vee ja maa piiril riburada tulema uuemad majad, need pole enam päris kalurite majad. Aga stiilist ega omanäolisusest ei tule puudu neilgi majadel. Nende peremehed või siis perenaised pole kohalikus lahesopis kilu ega räime käinud nõutamas, on ilmamerd seilates varanduse teeninud ja siis siia, linnast mõnekümne kilomeetri kaugusele rahulike mändide alla omale kodu rajanud. Neid on ja neid tuleb juurde, kõik vabad krundid ehitatakse varsti täis, võetakse veel merest natuke kaugemal asuvatelt loduheinamaadeltki maad lisaks. Nii kõneleb külavanem Marina koos oma pisitütre Miaga ajaloolisest külast.
Külavanemat tuleb uskuda
Ja mõlemat väidet - et küla on ajalooline ja ilus - tuleb uskuda. Enne esimesi Kaberneeme küla maju seisab tee kõrval suur kivirahn, mil peal vaid üks number - 1375. Siis tähendati küla esmakordselt üles ajaloolistes ürikutes. Kes aga oma silmi ei usu, et küla ilus on, kohe Eesti üks kaunemaid, saab kinnitust päikesekellalt külaseltsi maja õuel. Või koolimaja õuel. Kuidas keegi seda maja nimetab. Ja õigus on mõlemil. Maja ise ehitati 1921. aastal külarahva poolt põhiliselt nendest rahadest, millest Põhja- Eesti rannikualadel ikka külakoole ja seltsimaju ehitati - piirituse salakaubaveolt teenitud rahadega. Koolis oli siis üks suur klassituba ja oma ruum õpetajale. Nii kestis see 1953. aastani. Siis lõpetas kool tegevuse, majas tegutses veel kalurikolhoosi kontor, aga sedagi mitte kauaks.
"Kui mina natuke rohkem kui neli aatat tagasi külavanemaks sain, oli mul kohe ajada kaks tähtsat ajada: leida üles kaunite külade konkursil meile autasuks antud päikesekell ja panna see käidavas kohas rahvale aega näitama. Et oleks kõigil silme all ka konkreetne meenutus meie küla kaunidusest. Kus on veel käidavam koht, kui mitte külaseltsi õu," meenutab aktiivne külavanem Marina lähiaegu.
Tänaseks on külainimesed ta juba teist korda sellele tähtsale ametipostile tagasi valinud. Et aga vanast koolimajast ja selle õuest tõesti käidav koht saaks, tuli see enne käidavaks teha - puhtaks rookida, ühtteist remontida ja parandada, värviga ilusaks võõbata; et aga tegemisteks raha saada, tuli asutada külaselts, juriidiline isik, kel oleks ametimeestega õigus asju ajada, fondidele projekte kirjutada. Nii siis Mittetulundusühing Kaberneeme Külaselts loodigi. Ja külavanem Marina valiti nüüd juba ametlikult selle etteotsa. Seltsi kuulub 40 liiget, pea pooled neist, kes praegu Kaberneeme külas aastaringselt elavad.
Kadaka talu vanaperenaine Velli Pikaro on Kaberneemes elanu pea terve elu - olnud kaluriks ja tööl kolhoosi kalatsehhis. Nüüd sõidab ringi oma "Volgaga". Aga köögiaknast imetleb merd nii nagu nooruseski - ei vahetaks elupaika ühegi teise vastu
Raha 13-le projektile
"Nende mõne aastaga oleme kirjutanud 13 projekti. Ja kõik on rahastamist leidnud. 2010 aastal tegime talgutel korda nii koolimaja kui selle lähima ümbruse - siin peame nüüd külaseltsi koosolekuid ja sööme talgusuppi. Kord nädalas käivad naised ka kõhutantsu harjutamas. Ja suve lõpul on siin suvelõpu suur simmann, kõneleb aktiivne külavanem, viimaste aastatega tehtust. Seltsimaja, endise koolimaja, õue plaanitakse rajada veel tantsulavagi.
Kui pole aga kooli, kus lapsed siis koolis või lasteaias käia saavad, paneb ema käe otsas rippuv pisike Mia vägisi küsima.
"Lapsed käivad lasteaias kas Lool või Kostiveres, koolis aga Kuusalus. Koolibuss korjab hom mikuti kõik lapsed peale ja on 40 minutiga Kuusalus. Vallavanem on kutsunud meie lapsi ka Loo kooli, aga see paik on Kuusaluga nii ammusest ajast seotud, et oleme jäänud vanade harjumustele truuks", mõtiskleb Marina.
Külatänavatel - ega neid just väga palju olegi, aga ikka - pole nimesid, ega majadel numbreid. Kuidas võõras inimene siia sattu des talle vajaliku tare üles leiab?
"See oligi külaseltsi teine ülesanne," on Marina kälarahva aktiivsuse üle uhke. "Kirjutasime jälle projekti, saime raha ja tellisime igale majale sildi. Talud on ju ajaloolised, ajalooliste nimedega. Ja küla keskel on nüüd suur infotahvel, kus kõik need nimed ja asukohad peal. Kokku sadakond nime. Üldse on siia sisse kirjutatud 120 inimest, pide valt elab ehk 70, suviti 400. Teab külavanem oma küla asju täpselt. Ka ajalugu - paremtel aegadel on Kaberneeme külas elanud aastaringselt 200 inimest, suuri purjekaid oli siin 29 - see näitas rannarahva jõukust. Veel paremini kui külava nem, teab küla ajalugu Kadaka talu vanaperenaine Velli Pikaro. Tema on siin sündinud ja üles kasvanud, 4 tütartki sünnitanud. Tee kooli juurest Toomahansule läheb aga läbi kevadise suur puhastust tegeva kauni küla. Kes riisub, kes roogib muul viisil talvemustust kokku, et suveks kaunis küla veel kaunimaks muuta.
Kivi küla "väravas" tähistab Keberneeme esmamainimise aastat.
Mälestused
"Vanasti roogiti räime või soolati kilu, nüüd puhastatakse küla" ütleb Velli elutargalt. Tema isegi oli koos vanema õega rannakaluriks, käis võrke laskmas, merelt lesta ja angerjat nõudmas. "Kala andis siin elatust ja teenistust. Vahel vedasime õega 300 kilo lesta paadis kaldale, tema sõudis, mina vedasin võrku. Korra, sügistormi aegu, läksime ümber kah, aga pääsesime ikka ära. Kui tuli Kirovi kolhoos, tuli ka traalipüük. Traalipüügil käisid mehed, naised toimetasid siis maal. Vahel soolasime kella kolmeni öösel kilu sisse, ikka kümme ja kakskümmend tonni. Räimed läksid suitsu, õde töötas suitsutsehhis," mäletab Velli noorusaegu täpselt. "Kõigil oli teenistust ja raha. Nüüd saab pere kohta ühe rannakaluri loa, sellega ju ära ei ela, peret ära ei toida. Noored lähevad tööd otsima Tallinnasse või mujale.
"Küla 70 inimesest 20 on pen sionärid, 20 elab abirahadest, teised vaatavad kust mujalt tööd leida. Meil ju pakkuda pole," on külavanemgi natuke nukker.
"Nii tulevadki külla uued inimesed, ostavad põliselanike majad ära. Ja ei taha meid enam tundagi, uhked autod aina vuhisevad õueväravast mööda," on Velli natuke kuri uute aegade peale.
Paadid ootavad merele minekut
Uusasukaid tuleb kiita
"Aga mina tahan neid uusi ka kiita, küla seltsielus löövad aktiivselt kaasa, toetavad, tahavad et küla korras oleks," kiidab külavanem uusasukaid.
"Kena koht on see elamiseks küll. Ikka köögiaknast vaatan kui suured laevad Soome poole lähevad. Vald aitab ka natuke - annab talvepuud ja Jõuludeks teine kord toetustki. Mina ei oskaks küll kuskil mujal elada. Ja meretuul - ega sellega harjub ära. Minusugusel vanal natuke lõgistab konte, noorele ei tee midagi," naerab ta hüvastijätuks.
Sadam on rannaküla süda. Siia tulevad kokku needki, kes külas ei ela, aga kelle alus sadamas seisab. Sadamakai, mis hulga aastaid kasutult lagunes, on nüüd ettevõtja Raimo Kägu eestvedamisel osaliselt taastatud - tema maadel see sadam seisabki. Kail olev sadama restorangi on lõbu sat rahvast täis.
"Suvel tulevad siia turistid kaugemaltki, tulevad kaatrite ja jahtidega. Ja meie külaselts korraldab igal aastal sadamakail jaanitule."
Aga jaanituleni on veel aega. Enne korraldatakse igakevadine poolsaare koristamistalgud ja lisaks plaanib külavanem koos külaseltsiga esitada vallavalitsusele küla arengukava korras eelnõu ehk küla kokkulepe küla arhidektuurilistest tingimustest, milledega võiks vallavalitsuse ehitusosakonnas arvestada, kui väljastatakse Kaberneeme külla projekteerimis- ja ehituslubasid. Et säiliks küla kordumatu ilme.
See on kaitsmist väärt!
