Kadri Roosi kohtumised maastikega
Kadri küpsetab väga head leiba ning tema peres kasvab kolm vahvat last. Kadri lõpetas sel aastal Eesti Kunstiakadeemia magistrantuuri ning tema lõputöö „Elu keset Eestit“ on Kareda Valla Majas kõigile vaatamiseks ja kaasa mõtlemiseks.
Linnamaastik: Pääsküla, Nõmme
Kui Kadri oleks sündinud poisina, tunneks tema lähedased ja tuttavad teda hoopis Kallena. Miks ta just Kadri on, seda naine ei teagi: „Ma isegi mõtlesin selle peale, aga ma pole kunagi küsinud.“ Küll aga lõi selline nimi talle endalegi üllatuseks peresisese eelise: „Muidu meie peres nimepäevi ei tähistatud, aga kadripäeval jagati küll nimelastele kingitusi. Minu jaoks on see alati nagu teine sünnipäev olnud.“ Kui Kadri vend suutis sellega veel leppida, siis õde Liisa seadis sisse peres teisegi traditsiooni – liisapäeva tähistamise. Marti ja katri jooksmas käib Kadri teinekord praegugi – kui kamba kokku saavad. Vahel käib ka koos lastega. Samas oskab Kadri hinnata ka uuemal ajal Eestisse jõudnud halloweeni tähistamist: „Kõrvitsa uuristamine ja sellele näo pähe lõikamine on ju laste jaoks põnev, pealegi on see hea ettekääne kõrvitsad ära teha – neid on ju sügisel palju.“
Elu maal: 100 kilomeetrit Tallinnast
Kadri ja Indreku lapsed käivad Peetri koolis ning nad ise võtavad aktiivselt osa Kareda valla üritustest ning aitavad nõu ja jõuga, kus nende abi tarvis. Ei karda ka ise uudseid lahendusi välja pakkuda. Lapsed, eriti Ella Mari kooliminek sai ka lõplikuks kaalukeeleks maale kolimisel. Siiakanti sattus Kadri esmakordselt 2004. aastal. Tagantjärele meenutab ta neid sündmusi nõnda: “Meil tekkis lihtsalt rahaliselt natuke soodsam seis, mis võimaldas mul City24 sisse lüüa „ostan maja“ kõrvale kaks parameetrit: 100 kilomeetrit Tallinnast ja hind 100 000 krooni. Välja tulid kolm kohta: Padaorg Virumaal, üks maja Vändra lähedal ning majake Esna mõisa taga, kuhu ei vii ükski tee, kus pole vett ega elektrit. Käisime kõik kolm kohta läbi ja hakkasime siis arutama. Esialgu olid arvamused täiesti erinevad: mina ütlesin, et ükskõik kumb, aga mitte Esna, kuid Indreku jaoks oli Esna ainuvõimalik.“ Ilmselt leppis Kadri Indreku seletustega Esnast kui sõbralikust keskkonnast, turvalisust sisendatavatest inimestest ning unustamatu mulje jättis ka neile majakest ja ümbrust näidanud Aldo Tamm.
Majakeses käidi suvitamas kolm aastat ja siis saabus aeg teha Otsus – Ella Mari pidi sügisel kooli minema ning tundus, et on viimane hetk teha teoks pere ühine unistus ja maale kolida. Just sel ajal vabanes Esna mõisas üks korter – mõlemad vanemad said mõisa juures tööd ning tüdruk valis kolme võimaliku kooli seast Peetri. Esialgu oli kindel plaan mõisast oma majja varsti ümber kolida. Praeguseks on ajutisest saanud üsna püsiv elukorraldus. Nende metsamajast on suvekodu asemel kujunenud pigem nautimise koht. „Suvel me sinna eriti ei jõua, käime aeg-ajalt niitmas.“ Majakest on jõukohaselt kõpitsetud ning Kadri isa ehitas sinna ka sauna, kuid aastaringne elu on pere praeguste vajaduste juures võimatu: „Meile sai selgeks, et elukoha jaoks on olulised kolm kriteeriumi ja just sellises järjekorras – juurdepääsutee, vesi ja elekter.“ Kadri ütleb, et see maja, mis asub ligi poole kilomeetri kaugusel nende praegusest elukohast, ootab lihtsalt Oma Aega.
Linn kolib maale
Trend, et noored otsivad linnaõhu asemel majakest maal, pole enam ammu midagi uut. Tehniliste lahenduste (sh interneti) areng on seda ka paljus soodustanud ning on Kadri arvates muutnud ka inimeste ökoloogilist jalajälge väiksemaks. Näiteks ei pea iga päev sõitma Tallinna vahet, vaid palju on võimalik ära teha, kasutades internetti ja telefoni. Projektiraha võimaldab teha korda külaplatse, renoveerida ehitisi ning korraldada üritusi. Mündil on aga teinegi pool: „Üks asi on midagi valmis ehitada, teine on seda minimaalse energiakuluga korras hoida – see kestab ju aastaid.“
Tihti ei väärtustatagi nende projektide kaudu mitte inimesi, vaid asju. Töid, mis võiksid olla kogukonna vabatahtlik töö, tellitakse projektiraha eest väljastpoolt, ning raha, mis peaks jääma kogukonda, liigub mujale – ettevõtetele, kes tulevad ja lahkuvad pärast töö sooritamist,“ nendib Kadri. „Maakogukonnad on väga väiksearvulised ja see tingib minu meelest olukorra, kus tuleks hakata sihilikult otsima erinevaid linna ja maa vahelise koostöö vorme, selleks, et jätkuks inimesi, keda kaasata.“ See aitaks Kadri hinnangul vältida olukorda, kus üks inimene teeb ja kaks võtavad osa. Selleks koostöö vormiks ei saa tema sõnul olla pelgalt turism, vaid näiteks vabatahtlik töö ja oma hobide harrastamine maal, aga ka Marju Lauristini Mäo arengukonverentsil välja pakutud haridusturism.
Kadri nõustub, et maal elamise viisis on praegu palju linnalikke elemente. See kaasneb paratamatult ühiskondliku arenguga. Palju toovad kaasa maale elama asunud inimesed, mitmed kuvandid ja normid dikteeritakse ka ajakirjanduse ja televisiooni kaudu.
Maastikest aru saamist tuleb Kadri meelest õppida ja õpetada: „Noorteni, kes otsustavad, kuhu elama või tööle minna, peaks jõudma teadmine, et tähtis ja ilus ei ole ainult aia- ja koduajakirjades propageeritav iluaiandus ja sisekujundus, vaid esteetikast olulisemgi on energia aja kokkuhoid.
Maastik keset Eestit
Jänedal maastikuarhitektiks õppinud Kadril kulus ülikooli lõpetamiseks 13 aastat, sest ta võttis ausalt välja kõik lapsepuhkused. Selle aasta kevadest said õpingud ametlikult lõpetatud. Tema magistritöö on tervikuna vaadeldav ja loetav ka Kareda Valla Maja kollases koridoris. Töö käsitleb linnastumise protsessi peegeldusi maamaastikus, jätkusuutlikkuse mõistet maa-asustuses ning visioneerib lõpuks linna ja maa vahelist koostööd soodustava süsteemi „Maapark“. Kadri arvates ei seostu maamaastik enam ainult põllumajandusega, vaid see on väga mitmesuguseid huvisid ja harrastusi võimaldav paik. Peale selle pakuvad primaartootmise ehk põllupidamise, kaevandamise, kalapüügiga seotud tööd tänapäevases valmistoodangumaailmas väga head keskkonda õppimiseks ja lõõgastuseks ning seda peaks aktiivselt tulevikus ära kasutama, nii et see oleks kasulik nii linna- kui ka maaelanikule.
„Oma töös ma just rõhutasin maastike muutumise paratamatust ja vajadust pigem aktsepteerida kaasaaegset maastikku sellisena, nagu ta on, mitte puhastada välja mingeid suvalisi ajaloolisi kihte, mille seisundi säilitamine on hiljem tohutult töömahukas,“ lausub Kadri. Eestis on aga palju paiku, kus maastik saab iga põlvkonnaga uue ilme ning Eesti ajalugu on sellele suures osas kaasa aidanud – iga uus ühiskonnakorraldus püüab eelmise võimu jälgi „üle kirjutada“, mis toob kaasa eelmise põlvkonna elutöö hävitamise. Kuigi Kadri on maastike tee-mat oma magistritöös põhjalikult uurinud, ei oska temagi öelda, mis oleks õige – me lihtsalt ei tea, millist maastikku järeltulevatel põlvedel rohkem vaja on – kas põllumaad või metsa või hoopis midagi muud. Sestap püüab ta oma tegemisi sättida nii, et tema isiklik ökoloogiline jalajälg oleks võimalikult väike. „Tuleb elada ausalt olevikus ja teinekord muretseda vähem tuleviku pärast, isiklik eeskuju on alati kõige parem,“ leiab Kadri.
Neile, kes maadlevad sügismasendusega, tuletab Kadri meelde: „Loodus pole kunagi kole!“
