Käisime Küprosel kultuuripärandiga tutvumas ja suve pikendamas

Küpros, Vahemere idaosa suurim saar on oma ole­muselt nagu suur ja põnev vabaõhumuuseum. Tõeline ajaloolis-looduslik pärl, mil­le kummaline siluett mee­nutab tardunud sisalikku. Küpros on pikka aega olnud Euroopa, Aasia ja Aafrika teede ristumiskohaks ning siin on näha mitme tsivili­satsiooni kultuuripärandit - Rooma teatreid ja villasid, Bütsansi kirikuid ja kloost­reid, ristisõdijate kindlusi ning eelajaloolisi asulaid. Küpros on rõõmsameelsete ja külalislahkete inimeste kodu.

Meie lend Küprosele algas 29. septembri öösel. Tallinnas oli 10° sooja ja va­rahommikune Larnaca võt­tis meid vastu 25° soojaga.

Küprose suuremad linnad - turistide maiuspalad

Kõik ööbimised olid Limassolis 3 tärni hotellis. Limassol on Küprosel suu­ruselt teine linn ja saare suur majandus- ja turismi­keskus. See on festivalide ja ööelu linn.

Seal oli tõeline rahvaste paabel, kuid vene keelt oli kõige rohkem kuulda. Palju oli tänavapildis venekeel­set reklaami ja tegutseb ka vene kommertspank. Limassolis, jalutades möö­da mereäärset promenaadi, kus asub ka skulptuuride aed, jõudsime vanalinna. Kitsaste tänavate ääres paiknevad vanad elumajad oma arvukate poekeste ja töökodadega. Külastasime Lanitise jaanileivaveskit. Seal saime näha, kuidas seda saare tähtsamat kul­tuuri kasvatatakse ja mil­leks kasutatakse. Jaanilei­vapuu kaunadest tehakse siirupit, mida ka ekspordi­takse.

Teise päeva veetsime pealinnas Nicosias. Nicosia sai Küprose pealinnaks bütsantsi perioodil 11. sa­jandil ning siia rajati ku­ningapalee ja 50 kirikut. Nicosia on maailma ainus kaheks jagatud pealinn, kus kahe müüri või traataiaga eraldatuna elavad kõrvuti kaks kogukonda - Kreeka ja Türgi. 1983.a. kuulutati Türgi poolt hõivatud aladel välja Põhja Küprose Türgi Vabariik. Seda moodus­tist on tunnustanud ainult Türgi ning Kreeka päritolu küproslased kutsuvad seda „okupeeritud territooriu­miks". Meie saime seda nn. Türgi Vabariiki külastada läbides piiripunkti, passi ette näidates ja täites vas­tava ankeedi, kuhu löödi pitsat. Sama operatsioon kordus Küprose Vabariiki tagasi naastes. Külastasi­me mitmeid katedraale ja mošeesid. Õigeusu kated­raalid on türklaste poolt ümber ehitatud mošeedeks. Meie giidiks oli tuntud aja­loolane Sergei Stadnikov, kes väga põhjalikult meid valgustas. Ta nimetas meie reisi kultuuri-palveränna­kuks. Nicosia Türgi poole osa on tõeline turistide ja ajaloohuviliste maiuspala. Ainult jalakäijatele mõel­dud kitsad tänavad on hoolikalt hoitud keskaegse miljööga. Äri on äris kinni, täis suveniire, maiustusi ja kohalikku käsitööd. Kahel pool tänavat varjualustes väikesed kohvikud ja söögi-, joogikohad.

Kultuuri palverändurid olime me sõna otseses mõt­tes. Kõik pühakojad ja mo­šeed on tegutsevad. Nendes toimuvad palvused ja neid võivad külastada ka turis­tid. Ainult mošeesse sise­nedes tuleb jätta jalanõud ukse taha ja naised peavad kinni katma paljad õlad ja pea. Küprose Vabariigis on valdavaks Kreeka õigeusk. Küpros on üks vähestest Euroopa Liitu kuuluvatest riikidest, kus kirik kuulub riigile. Seal on poliitika la­hutamatult seotud usuga.

Muinasaja kuulsused ja väiksed mägikülad

Neljandal Küprose päe­val külastasime muinas­ajal kuulsaid Kaurioni ja Paphost. Teel külastasime Kolossi kindlust, mille ümb­ruses laiuvad viinamäed ning seal valmistasid Küp­rose kuulsat Commandaria veini juba Johaniitide ordu rüütlid.

Teel muuseumilinna Paphosesse tegime peatu­se armastusejumalanna Aphrodite sünnikohas Pet­ra tou Romiou's. Legendi järgi sündis selles kaljurün­kadega tipitud rannal me­revahust Kreeka armastuse ja ilu jumalanna Aphrodite. Seepärast kutsutakse Küprost ka jumalanna Aphrodite saareks. Räägi­takse, et supeldes selles pai­gas, muutud 10 aastat noo­remaks. Tuli teha peatus, sest kõik tahtsid seda ko­geda. Kourionis imetlesime suurepäraselt säilinud an­tiikseid mosaiike Achilleuse ja Gladiaatorite majas ning Villa Eustolioses.

Kato Paphoe arheoloo­giapargis nägime Rooma impeeriumi hiilgeaegadel ehitatud luksuslike villade varemeid, kus veel tänase­ni on hästi säilinud suure­pärased põrandamosaiigid. Nägime ka tänapäeval te­gutsevat antiikteatrit.

Põhja Küprosel külas­tasime Veneetsia aegse­te müüride vahel asuvat Famagusta linna, kus on palju gooti ja islami arhi­tektuuri. Linna silmapaist­vaim ehitis Lala Mustafa Paša mošee oma gooti stii­lis portikuse ja roosaknaga on imetlemist väärt. Kuid Famagusta on kuulus või õieti kurikuulus mahajäe­tud hoonete poolest. Nimelt, kui 1974.a. türklased Küp­rosele tungisid, põgenesid kohalikud elanikud lõuna aladele. Tühjaks jäid elu­majad, ärid, suured hotel­lid. Poliitilistel põhjustel jäi osa linnast puhvertsooniks, kus kedagi ei ela ja hooned lagunevad. Seda osa linnast kutsutakse „kummituse lin­naks".

Põhja Küproses, kõrge­tel kaljurünkadel Kyrenia linna kohal, umbes 1000 m merepinnast, asuvad Püha Hilarioni kindluse varemed, mis on muljetavaldavad.

Tõeliseks turistide tõm­benumbriks on Lefkara mägikülake, mis on kuulus tänu oma pitsidele ja hõ­beehistöödele. Ilus külake, mille tänavad moodustavad labürindi. Kaunid on arkaa­did, rõdud, nikerdatud uk­sepiidad. Trodose mäestiku nõlvadel paikneb kümneid maalilisi külakesi. Mitmes neist tegime peatuse.

Vähe metsa, palju erinevaid taimeliike

Viimasel Küprose päe­val käisime veel kord Põhja Küprose Türgi territooriu­mil. Põhja alad on maheda­ma kliimaga. Seal on roh­kem metsa, mis ulatub isegi rannikuni. Põllumaa on seal viljakam. Aastate jooksul on Küprosel metsa nii vähe järele jäänud, et majandus­likus mõttes ei saa seda kasutada. Kasutatakse ai­nult enda hüveks. Trodose mäestiku metsades käivad küproslased suvel puhka­mas. Seal on piknikuplatsid ja telkimiskohad. Saarel on 1800 erinevat taime­liiki. Nüüd, oktoobris, oli rohi täielikult kõrbenud. Maastikku ilmestasid õits­vad põõsad ja lõunamaale omased puud nagu palmid, Küprose küpressid, mitmed erinevad männi- ja tam­meliigid, jaanikaunapuud, maasikapuud ja palju, palju muid liike.

Linnades on taimestik elus ainult tänu pidevale kastmisele. Kastmiseks kasutatakse magestatud merevett. Magestatud me­revesi on ka igapäevases majapidamises kasutuses. Vesi juhitakse hoonete ka­tusel olevatesse paakidesse, kus päike seda soojendab. Elektrit ei ole vaja raisata. Toidu valmistamiseks ja joogivesi ostetakse Kree­kast ja saadakse osaliselt ka puurkaevudest.

Kõige suuremat lilleilu võib Küprosel imetleda ap­rillis. Esimesed tärkajad on sinised hüatsindid, mida seal kutsutakse beebide hingeõhuks. Saarel leidub umbes 57 erinevat orhidee­liiki. Väga omapärane taim on Anathrika - tulelill. See on magus putk, mille liha­vat vart ja juurt süüakse. Praeguseks olid need kõr­ged taimed kuivanud ja meenutasid kurikuulsat Sosnovski putke.

Selliseid rohtaedu nagu meil, muru ja lillepeenarde­ga, seal ei ole. Suurem osa aastast on ju põuane ning pidevalt peaks kastma. Külades, mis asuvad mäe­külgedel on majad tihedalt üksteise kõrval ja tänavad on kaetud kivisillutisega. Muru küll pole, kuid maja­seinu ja väravakaare kata­vad toredad õitsvad põõsad. Meile tuntud toakask õitseb uhkelt majaseinte ääres. Palju on lopsakaid õitsvaid taimi suurtes anumates nii seinte ääres kui ka rõdudel ja isegi katustel. Muidugi neid kastetakse.

Hea toit ja tugevad elamud

Küproslased armasta­vad head toitu ja naudivad oma saare ande - oliiviõli, veine, kitsepiimajuustu - Halumit, puuvilju, sala­teid. Toidu valmistamiseks kasutatakse mitmesugu­seid kohalikke maitsetaimi. Kuna rohumaad on suurem osa aastast kõrbenud, siis veiseid kasvatatakse vähe. Ainult Põhja Küproses Tür­gi aladel, kus kliima mahe­dam, oli näha paari lehma­karja. Kasvatakse kitsi ja lambaid. Sellepärast süüak­se palju lambaliha ja kitse­piimajuustu. Küproslased ütlevad: söö, nii palju kui saad, sest homme võib olla ei ela enam. Ehita nii palju, kui saad, sest elu on igave­ne. Tõepoolsest, nende ela­mud on tugevad. Kõik hoo­ned on kivist. Metsa on ju vähe. Individuaalmajad on kahe- ja kolmekorruselised. Kahekorruselised majad on sageli poolikud. Lamedatel katustel turritavad arma­tuurvardad. Esimesel kor­rusel elavad kõige vanemad inimesed, teisel korrusel keskmine põlvkond. Kui kõige nooremad loovad oma pere, ehitatakse peale kol­mas korrus. Kui vanavane­mad lähevad manalateele, kolitakse vanuse järjekor­ras allapoole.

Palju rahvast ja palju kasse

Küprose elanikkonna suurus ulatub 600 000 ko­danikuni, lisaks mõniküm­mend tuhat võõrtöölist sh. umbes 35 000 - 40 000 ve­nelast, 1200 ÜRO sinikiiv­rit, 4000 Briti ning 2000 Kreeka sõdurit.

Keskmine palk on 1200€. Korterit ostes, tuleb välja käija kuni 300 000€. Kor­teriüür keskelt läbi 800€. Saarel on üle 300 küla. Igas külas on oma kool, kirik, politseijaoskond, oma king­sepp, autoremonditöökoda. Küla keskmeks on kohvik, kus istuvad tavaliselt va­nad mehed.

Küprosel on 517 kirikut. Põhja Küprosel, okupeeri­tud alal, hävitasid türkla­sed umbes 500 õigeusu kiri­kut või ehitasid need ümber mošeedeks.

Hea elu on seal kassidel. Kasse on kõikjal rahvari­kastes kohtades. Neid seal hoitakse ja armastatakse. Ühes kloostris Paphoses pi­davat olema üle saja kassi. Kassiarmastus ja austus olevat alguse saanud kloost­rist. Legendi järgi võeti kas­sid esimesse kloostrisse ma­dude hävitamiseks ja kassid tegid hästi oma tööd. Madu­sid pidi praegugi olema 12 erinevat liiki sh. väga mür­gine gürsa. Õnneks meie neid ei kohanud.

Päikseline maa

Küpros on kaunis maa. Päikeselised liivarannad ja erksinine meri vaheldu­vad suursuguste metsaste mägedega, tsitruseliste ae­dade, banaanikasvanduste, oliivisalude ja viinamarja­väljadega.

Küprosel pidi olema kuni 320 päikselist päeva aastas. Kogu meie reisil oleku aja säras päike. Päe­vased temperatuurid olid 30° juures. Vahemere erk­sinine vesi, mida õhtuti sai nautida, kuskil 25° juures. Tõeline lõunamere kuurort. Kuigi rannaliivad on halli värvi, pidavat hall liiv ole­ma eriline, sest sellel on ra­viomadused.

Vihmad algavad oktoob­ri lõpus. Kõige jahedamad on jaanuar ja veebruar. Temperatuur mägedes võib langeda kuni 4 soojakraa­dini. Mägedes võib lume paksus ulatuda kahe meet­rini. Talveperiood Trodose mägedes on suusaturistide Meka.

Nädal Küprosel möödus lennates. Oli väga põnev ja hariv reis.