Pruukis vaid karude toomise palve välja öelda, kui erinevaid mõmmikuid hakkas agaralt laekuma ja nüüd on nad koridoris tihedalt koos. Õpetajad sättisid mitmed karugrupid mängutortide ümber istuma, sest mis sünnipäev see ilma tordita on.

Näituse kõige suurem eksponaat on lasteaiale 1970. aastate lõpus kingitud lapsesuurune karu, kõige pisem on vaid mõne sentimeetri kõrgune. Siin on olümpiamaskott Miška, Ingmani jäätisekaru ja Kalevi kommikaru, kui vaid mõnda äratuntavat nimetada. Kaisukarusid on veel rühmadeski - neid, mis on lapsele voodis seltsiliseks, väljapanekule ei toodud.

Kui näitus lõpeb, mõõdetakse suurim ja väikseim mõmmi täpselt ära. Sama tehti siis, kui kord enne lihavõttepühi oli jäneste näitus. Sinna toodi 117 pikk-kõrva, kellest suurim oli oma ülestõstetud kõrvadega enam kui meetripikkune.

Neljapäeva pärastlõunal oli Midrimaal pidžaamapidu, mille korraldas muusikaõpetaja Mai Toimetaja. Pärast lõunauinakut tulid mudilased ja töötajadki oma magamisriietes saali, kus neid ootasid valge ja pruun karu, kes olid juba väga unised. Kui karudele loeti unejuttu, hakkasid õues langema esimesed päris lumehelbed.

Lasteaia direktor Elve Toome rääkis, et kui Märjamaal kingitakse väikestele vallakodanikele nimeline hõbelusikas, siis Türil saab iga laps oma kaisukaru, mille on valmistanud kohalikud meistrid. Lapsed pidid neid tegelasi väga armastama.

Sama rääkis Marge Järvi Raplamaa käsitöömeistri Aire Kapstase loodust, kes kaisukarusid valmistades peab alati silmas selle saajat ja oskab igale mõmmile kujundada väga ilmeka näo.

Reedel said kokku Märjamaa valla puuetega inimesed ja nendegi teemaks oli kaisukaru sünnipäev. Ühenduse eestvedaja Marge Järvi rääkis, et 1900. aastate alguses hakati mängukarusid valmistama ka Saksamaal. Karud on käinud koos sõduritega läbi ilmasõja ja olnud sõjas isata jäänud lastele seltsilisteks. Kõige tuntum kirjanduslik kangelane on Winnie Puhh.

Puuetega inimeste kokkusaamisell räägiti karuraamatutest, lastelavastusest „Mõmmi ja aabits". Kaasa oli võetud karusid, millest mõned olid omaõmmeldud.

Mängukarudega seoses oli neil palju lugusid pajatada ja need tõid näole sooja naeratuse. Puuetega inimeste kokkusaamisell räägiti karuraamatutest, lastelavastusest „Mõmmi ja aabits". Siingi oli kaasa võetud karusid, millest mõned olid omaõmmeldud.

Kuidas kaisukarud tekkisid ja said ingliskeelses kultuuriruumis Teddy-nime?

Nimelt oli Ameerika president Theodore Roosevelt kirglik jahimees, kes polnud seni karu tabanud. Ühe jahiretke ajal otsustasid kaaslased karupoja puu külge siduda, aga president keeldus niisugust saaki laskmast. Lugu jõudis meediasse ja juhtumi põhjal ilmusid mitmedki naljapildid. New Yorgi kommipoe omanik hakkas naljapildi näoga karusid valmistama ja see osutus väga menukaks. Ta saatis mängukarud kingiks ka presidendi tütardele ja küsis, kas võib karu nimeks panna Teddy (lühend Theodorest). Luba anti.