1931. aastal naases Berggren Vormsile ning tõusis seal Vormsi üksikrühma pealiku abiks ning spordipealikuks. Presidendi käskkirjaga 16. veebruaril 1940 ülendati Aleksander Berggren alates 24. veebruarist 1940 nooremleitnandiks. Võib näha ka laiemat mõju hõimlastele, kuna Aleksandri onupoja abikaasa Katarina Berggren (sündinud Friberg) oli üks vähestest rootsi naistest, kes Naiskodukaitse liikmeks astus.

Rootsi gümnaasiumis kuulus rannarootslaste õppekavva ka riigikaitseõpetus, õpetajaks oli leitnant Oskar Uluots. Järelikult viidi riigikaitse õpetus ka rootsikeelsele osale eesti keeles, eesti õppekavade järgi ja eestikeelseid õpikuid kasutades. Riigikaitse õpetuse andmisega alustati koolides 1927. aastal ning üheks peamiseks põhjuseks oli üleminek üheaastasele ajateenistusele tollases kaitseväes. Ettevalmistustöid nimetatud sammu astumiseks alustas kindralstaap koostöös Haridusministeeriumiga juba 1925. aastal. Kursuse maht oli jaotatud viie aasta peale ning kuna oli puudus sobivast kaadrist nähti üheks võtmeülesandeks kaitseliidu, noorteorganisatsioonide ja riigikaitse õpetuse tihedat integreeritust.

Klassipilt 1939

Kesk- ja kutsekooli lõpetanuid peeti haritumaks ning neis nähti potentsiaalseid sõjaväelisi juhte. Sisuliselt eeldati, et kool on võimeline läbi viima sõduri baaskursuse väga heal tasemel ja lisaks andma üldteadmisi jao taktikast, mis eeldas tolleaegsetelt riigikaitseõpetajatelt sõjaväelist tausta. Riigikaitseõpetuse mõju eestirootslastele peab vaatama koos üldhariduse omandamisega. Vormsi näitel on selgelt näha, et ühiskondlikult on aktiivsemad ning kaitseliidu ja eriti Naiskodukaitsega liitusid pigem haritumad inimesed. Kindlasti andis gümnaasiumiharidus laiema maailmapildi ning enda, kui Eesti Vabariigi kodaniku teadvustamise. Eestirootsi keskkonnas toonitati ju eriti 1920. aastatel pigem rootsluse olulisust mitte niivõrd kodaniku ja riigi vahelist suhet.

Alahinnata ei saa ka ühisgümnaasiumi rektori Anton Üksti tegevust, kes oli sobiv isik ka selles mõttes, et oskas rootsi keelt. Tema rootslastest õpilased on meenutanud, et rektor oli neile suur autoriteet, kes sisendas õpilastele autunnet ning austust isamaa ja kodu vastu. Ka on vilistlased välja toonud, et kuigi ühe katuse all oli kaks kooli oli eri rahvustest noorte läbisaamine väga hea ning seda soodustas ka fakt, et enne rootsikeelse osa avamist olid paljud eestirootslased õppinud eestikeelses osas.

Kindlasti oli rektor Üksti ja riigikaitseõpetaja Uluotsa isikutel ning isamaalisel kasvatusel otsene mõju, kuna näiteks ühisgümnaasiumi 1932. aasta vilistlasest Hugo Mickelinist saab hilisem Kaitseliidu Vormsi Üksik Mererühma pealik ning Vormsi esimene Noorte Kotkaste rühma juht. Kaitseliitu astuti juba ühisgümnaasiumis õppides ja pärast kodukohta naasmist jätkati organisatsioonis tegevust. Näiteks 1930.aasta vilistlased Johan Vidgren ja Anders Kronblom ühinesid hiljem Vormsi üksikrühmaga, Vidgrenist sai 2. jao pealiku abi ja Kronblomist rühma laskejuhataja.

Riigikaitseõpetuse kursuse läbinud noormeestel oli oluliselt lihtsam hakkama saada ka ajateenistuses Kaitseväes. Seda eriti võrreldes nende kutsealustega, kes läksid aega teenima otse rootsikeelsest keskkonnast ning kelle eesti keele praktika võis piirduda vaid kuueklassilises koolis omandatuga. See andis neile teenistusliku eelise ka madalama haridusega eestlaste seas ja seda isegi juhul, kui õpiti ühisgümnaasiumi rootsikeelses osas.

Ühisgümnaasiumi 1930.aastal lõpetanud Johan Lindström läbis Narvas sõjaväeteenistuse, sooritas allohvitseri eksamid ning tegeles mõnda aega ajateenijate väljaõppega, pärast teenistuse lõppu ühines kaitseliidu Vormsi rühmaga. Hiljem lõpetas ta Tartu ülikooli usuteaduskonna, teenis õpetajana erinevates kogudustes Noarootsis, Ruhnus ja ka Tallinna toomkirikus ning emigreerus Rootsi, kus töötas leitnandi auastmes Kungliska Stockholms Luftsvärnsregemente’s ja usu-ning kooliõpetajana erinevates koolides.