Kaitseliidu omapärane ajalugu 1917-1940 Läänemaal ja Vormsil
Alljärgnev läbi mitme vallalehe numbri ilmuv kirjatükk annab põgusa ülevaate sellest, kuidas käis Kaitseliidu loomine Läänemaal ja Vormsis esimese vabariigi ajal. Kuidas suhestusid vabatahtlike rootsi ja taani väeosad kohalike eestirootslastega, milline oli meelsus, kuidas seda mõjutas Eesti riik ja kuidas seda kujundas haridussüsteem. Millised olid eestirootslastel võimalused sõjaväelisteks karjäärideks ning kas neid võimalusi realiseeriti. Järjejutuna ilmuv lugu on minu selleteemalise uuringu refereering ja loodetavasti aitab see avada üht päris huvitavat peatükki Vormsi ja eestirootslaste hilisajaloost.
I Kaitseliidu teke ja areng Läänemaal
Kaitseliidu teke Läänemaal erines Kaitseliidu arengust mujal Eestis vaid nüanssides. Eristada saame siin nelja etappi: 1917. aasta veebruarirevolutsiooni-järgne Omakaitse teke, tegevus Saksa okupatsiooni ajal, Vabadussõja-aegne ning –järgne tegevus ja areng pärast 1924. aasta 1. detsembrimässu.
1917. aastal oli tekkinud stiihiline olukord, kus saartelt mandrile ja Haapsallu taanduvad distsiplineerimatud vene sõdurid ning madrused marodööritsesid ja tekitasid selge julgeolekuohu tsiviilelanikele. Olemasolevad julgeolekustruktuurid ei omanud olukorra stabiliseerimiseks piisavalt ressursse.
Tekkinud olukorda kaalus tollane Lääne Ajutine Maakonna Valitsus eesotsas esimehe Aleksander Saarega 6. IX 1917 ja pidas vajalikuks kutsuda valdades ja linnades ellu omakaitse või tollase nimetusega omakaitseväge. Läänemaa jaotati viide jaoskonda, kuhu organisaatoriteks määrati vastavad instruktorid. Vormsi ja Noarootsi kihelkonnad kuulusid II jaoskonda. Läänemaa Omakaitse organiseerimist juhatas maakonnavalitsus, kohalike omavalitsuste juurde loodi määratud instruktorite juhtimisel omakaitse üksused, tegevust juhatas Lääne Miilitsaülem. 17. X oli Omakaitsel juba 200 püssi koos vajaliku laskemoonaga.1
Lääne Ajutine Maakonna Valitsus 14. IX 1917 nr. 148 ringkiri: «Lääne Maakonna Nõukogu, omal koosolekul 6. IX s.a. leidis, et «maal wargused, riisumised ja tapmised igapäew sagedamaks lähevad, üksi maa elanik ei tunne ennast oma kodus enam jolge olema, sest igal ajal wõiwad hulgused, wargad ja rööwlid majadesse sissetungi ja igasuguseid kuritegusid toime panna, teadeset ühtegi wõimu ei ole, kes neile selleks takistusi wõiks teha./.../ Seda igast küljest läbi harutades tuli Maakonna Nõukogu ühisele otsusele, et waldadesse tuleb ise oma kaitsevägi asutata/.../sellepärast on /.../ 5 kaitsewäeinstruktorid ametisse nimetatud, kes igasse walda on kohustatud sõitma /.../Kaitsewäe korraldus waldades pannakse Walla Walitsuste peale/.../» 2.
Relvad koos relvakandmislubadega anti välja miilitsa ülema volitusel kohalikel omavalitsuste teenistujatele. Load olid nimedeta, mis tähendas seda, et relvad ei olnud piiratud ressursi tingimustes kinnistatud mitte konkreetsele mehele, vaid seda sai edasi anda hetkel patrullteenistuses viibivatele omakaitseliikmetele. Igale mehele väljastati ka liikmekaart. Maarajoonides oli patrullide organiseerimine ja korraldus vallavanemate ülesanne, kusjuures üldjuhul käidi teenistuses kahemeheliste patrullidena 3.
Vormsi saarel tegutses omakaitse lipnik Anders Lindkvisti
juhatusel. Nende ülesandeks oli pidada korda ning eriti hoolitsesid omakaitsepatrullid
selle eest, et saarelt toiduaineid välja ei viidaks4 Muus osas ei olnud erinevusi teiste valdadega võrreldes ning tegutsemisajendiks
oli selgelt kogukonna kaitse võimalike ekstsesside eest, mitte poliitilised valikud.
Tegevus kestis kuni veebruari lõpuni 1918, mil Eesti Saksa vägede poolt okupeeriti
ja sõjariistad kodanikelt ära korjati. 1918.aasta suvel alustati põrandaaluse omakaitse
organiseerimist. Läänemaal suudeti organiseerida E. Alaveri ja V. Väedeni
juhtimisel pataljoni suurune põrandaalune Kaitseliidu üksus, mis oli pärast
okupatsiooni lõppu valmis tegutsema tekkiva Eesti riigi huvides 5.
Vabadussõja-aegne
kaitseliit koosnes esialgu vabatahtlikest, kelledest suurem osa oli
organiseerunud okupatsiooni ajal. Haapsallu formeeriti «Läänemaa Eesti Kaitse-Liidu
ülema asutus», mis alustas oma tegevust 14. novembril 6.
16. novembril 1918 kuulutas Eesti Ajutine Valitsus välja 21-35 aastaste meeste
vabatahtliku mobilisatsiooni Eesti rahvaväkke ning 29. novembril sõjaseisukorra
ja 21 kuni 24aastaste meeste sundmobilisatsiooni 7.
15. detsembril 1918 asus Lääne kaitseliitu juhtima lipnik Väeden. Põhiülesanneteks
oli sisemise korra ja julgeoleku tagamine ning kaitseväe abistamine.20.
jaanuarist 1919 muutus teenistus kaitseliidus kohustuslikuks. Läänemaa
kaitseliitlased aitasid maha suruda ka Saaremaa kommunistliku mässu veebruaris
1919 8.
14. märtsil 1919 on Anders Lindkvist allkirjastanud vallavanemana (kuigi teenistuskirja
järgi oli ta sellel ajal vallasekretär)Lääne Maakonna Kaitseliidu ja Komandatuuri
staabi jaoks nimekirja Vormsi vallameestest, kes olid 1919.aasta 1. jaanuariks
16-60aastased. Kokku on nimekirjas 591 meest, kelledest kategooriasse I
(kõlblikud)määratakse 193 meest, kategooriasse II 352 meest ja kategooriasse III
(Kaitseliiduteenistusest vabastatud) 36 meest 9. Sõjaväeteenistuses (Vabadussõjas)
olevateks on märgitud nendest 29 meest. Samas ei pruugi see nimekiri olla
täielik. Nimelt on 1929. aastal Vormsile püstitatud Vabadussõja mälestussambal,
kolm nime. J. Liljebäck’i, H. Timmermann’ija L. Sträng’i hukkumise aastaks on
sambal märgitud 1919. Lars Andersi p. Strängi nimi on käsitletavas nimekirjas
märkusega «sõjaväes» olemas, kuid J. Liljebäcki ja H. Timmermani nimed
puuduvad.
Põhjuseid võib olla kaks. Esimesel juhul olid need mehed nimekirja koostamise hetkeks
juba sõjas langenud ning teade nende hukkumisest oli jõudnud ka valda. Kui nad
aga olid mingil muul põhjusel nimekirjast välja jäänud, ei ole välistatud, et
käsitletud nimekirjas on veel ebatäpsusi. Samas on märkused teiste meeste
kohta, kes nimekirja koostamise hetkel mingil põhjusel saarel ei ole(nt
Tallinnas, Stockholmis, pole kodus jne) täiesti olemas, seega peaks nimekirja lugema
suhteliselt usaldusväärseks.
On olemas ka nimekiri ja palgaleht Kaitseliidu Haapsalu jaoskonna 5.-19. XII 1919.
a. õppusel olevate I kategooria kaitseliitlastest, kus Vormsilt on kohale
ilmunud vaid 20 meest 10.
Olemasolevatele andmetele tuginedes on võimatu väita, kas 193-st I kategooria
mehest ilmus kohale vaid 20 või olid nad kutsutud õppustele valikuliselt.
Esimesel juhul näitaks see Vormsi meeste äärmiselt negatiivset suhtumist käimasolevasse
võitlusesse iseseisva riigi eest.
Pärast Vabadussõda Kaitseliidu tegevus rauges ning lakkas lõpuks faktiliselt olemast.
1. XII 1924 mässukatse teadvustas vajaduse Kaitseliit uuesti ellu kutsuda ja
reorganiseerida. Eesmärgiks oli kaasata vabatahtlikku kaitseorganisatsiooni liikmeid
kõikidest ühiskonnakihtidest tugevdades sellega riigikaitset ning luua enam
sidusust tsiviilelu ja riigikaitse vahel. Ajutise KL põhikirja alusel, mis
pandi maksma relvajõudude ülemjuhataja poolt 17. XII 1924 asuti ka Lääne
malevat organiseerima.21. detsembril peeti Haapsalus Läänemaa Kaitseliidu asutamiskoosolek
ning algas kiire allüksuste loomine: jaoskondade ja rajoonipiiride kindlaksmääramine,
jaoskondade ja rajoonide juhatuste valimine, relvade väljajagamine 11.
Kaitseliitu koondunud kodanike sõjaline ettevalmistus oli väga kirju, oli nii
sõjaväest läbi käinud, Jaapani sõjas, I maailmasõjas ja Vabadussõjas sõdinud
mehi, aga ka sõjalist väljaõpet mitteomavaid isikuid, eriti just nooremate
meeste hulgas 12.
2. II 1935 kinnitati vabariigi valitsuse poolt uus Kaitseliidu põhikiri,
millega ringkonnad nimetati ümber malevateks, jaoskonnad malevkondadeks ning
üksuste ülemad said ametinimetuseks «pealik», 25. III1925 asus maleva pealiku ametikohale
kpt. Väeden.
Haapsalu Malevkond oli esimene loodud Lääne malevkond. Sinna kuulusid I
kompanii – piirkonnaks Haapsalu linn ja ümberkaudsed vallad sh Vormsi ja II
kompanii ehk õpilaste kompanii. Merekaitseliit Lääne Malevas alustas tegevust 1934.
aasta alguses 13.
II Vabadussõda ja Rootsi Väeosad
Vabadussõjas osalesid rannarootslased sarnastel alustel eestlastega. Eesti
Ajutise Valitsuse 1918. aasta 11. novembri otsus saata saksa
okupatsioonivõimude poolt loodud Omakaitse laiali ning anda maa kaitsmine üle sõjaministri
alluvuses tegutsema hakanud Kaitseliidule, samuti 16. novembril otsus
formeerida Eesti Rahvavägi, mille jaoks kuulutati välja 21–35-aastaste
alamväelaste vabatahtlik ja ohvitseride sunduslik mobilisatsioon, puudutas
kõiki Eesti meessoost elanikke, nende rahvusest hoolimata1.
1918. aasta 27. detsembril kohtus Stockholmis Rootsi välisministriga Eesti
delegatsioon, kuhu kuulusid Otto Strandman ,tollel hetkel Eesti rootslaste
rahvusasjade minister Hans Pöhl ja kolonel Viktor Mutt. Eesti esindajad võeti
küll sõbralikult vastu, kuid välisminister teatas, et Rootsi valitsus ei saa
Eestile anda ei sõjaväge ega varustust 2.
Delegatsioonil õnnestus aga saavutada, et Rootsi ajakirjanduses avaldati
mitmeid heasoovlikke artikleid Eesti vabadusvõitlusest ning eestirootslaste
tuleviku perspektiividest uues Eestis. Rõhutati ka, et eestlased ja
eestirootslased võitlesid külg külje kõrval Eesti iseseisvuse nimel Punaarmee
vastu.
Meeleolu Rootsis oli väga eestisõbralik ning kuigi visiit ei andnud koheseid
tulemusi, tutvustati Rootsi ühiskonnale mõtet, mis viis hiljem Svenska Kåreni
ehk Rootsi korpuse asutamiseni.
Tuleb selgelt vahet teha eestirootslaste vahel, kes teenisid erinevates Eesti
üksustes ja riigirootslastest vabatahtlike vahel, kes teenisid oma rahvuslikes
üksustes või muudes üksustes.
1918. aasta novembris otsustas Soome riigihoidja Pehr Evind Svinhufvud anda
Eestile majanduslikku abi, detsembris algas ka vabatahtlike värbamine. Soome
vabatahtlikest moodustati Rootsis sündinud Martin Ekström juhtimisel üksikpataljon (5
kompaniid), mis jõudis Tallinna 1918. aasta 30. detsembril ja sõdis hiljem Viru
rindel. Selles üksuses sõdisid siiski soomlased ja soomerootslased, mitte
eestirootslased 3.
Sarnane situatsioon oli Rootsi ja Taani vabatahtlike üksustega. Rootsi major
Carl Mothander, kes oli vabatahtlikuna osa võtnud ka soome vabadussõjast,
esitas veebruaris 1919 Ajutisele Valitsusele ettepaneku moodustada Eestis viibivatest
rootslastest vabatahtlike korpus. Major Mothanderi ettepanek võeti vastu ja
temaga sõlmiti ka vastav leping.
Major Mothander esines 11.veebruaril Eesti ajakirjanduses ka pöördumisega:
«/.../ Meie ülesanne on väikese rootsi vabatahtlikute korpuse moodustamine,
kuhu ka välisrootslasi vastu võetakse. Mitte Rootsi alamaid võib meie juures ainult
reameestena vastu võtta /.../»4.
Sisuliselt andisMothander teada, et ka
kohalikud rootslased olid teretulnud, kuid hoolimata nende kvalifikatsioonist oli
neile ette nähtud vaid reakoosseisu koht. Massilist rannarootslaste ühinemist
nimetatud korpusega siiski aset ei leidnud, tegemist oli pigem eranditega, kui üldse.
1919. aasta aprillis saabus Eestisse 189-meheline Taani vabatahtlike kompanii,
keda Taani sõjaväelise traditsiooni kohaselt kutsuti selle ülema järgi,
Borgelini kompaniiks. Richard Gustav Borgelin jäi pärast Vabadussõda Eestisse, ülendati
kapteniks ning teenis Tallinna tagavara-rügemendis allohvitseride koolis ja
Kindralstaabi valitsuses vanema käskude täitja ohvitserina.
Huvitav on märkida, et taanlased ütlesid end eelistavat võidelda kas soome
abivägede juhataja all või siis koos Ekströmi meestega, kuid sellisel juhul
«ilma riigirootslasteta»5. Põhjuseks
saab siin olla riigirootslastest koosnevate üksuste halb maine.
Ülevaate negatiivse maine põhjustest on andnud kapten Einar Lundborg päevikus,
mis eesti keeles on ilmunud raamatuna «Soomusautoga Eesti Vabadussõjas».
Lühemat aega teenis ta ka ise riigirootslastest koosneva vabatahtlike üksuse
Svenska Kåren koosseisus ning tema hinnagul koosnes väeosa üsna kirju minevikuga
ja seiklushimulisest elemendist, kelle omavahelised intriigid Eesti peastaabile
rohkelt peavalu ja sekeldusi valmistasid. Asi kulmineerus kurikuulsa Narva sõjakohtu
looga, kus küsitavatel alustel loodud välikohus ühe vabatahtlikudistsipliini taastamisekssurma
mõistis ning otsuse ka täidelasi viia.
Lugu leidis kajastamist ka tolleaegses rootsi ajakirjanduses ning heitis halba
valgust kogu vabatahtlike aktsioonile. Sisemise lagunemise tõttu oli Eesti
ülemjuhatus sunnitud rootslaste väeosa tagasi tõmbama, kus see ümber
formeeriti. Lundborg ise palus ennast mõnda puht Eesti üksusesse üle viia 6.
Tema palve rahuldati ning ta oli lahingutes väga edukas soomusauto «Kalewipoeg»
ülemana. Einar Lundborgi autasustati Vabadusristiga II/3.
Järgneb…
Kasutatud materjalid:
I 1 Leopas, E.
(1937, september). Omakaitse Läänemaal 1917/18. Lääne Maleva Teataja, 17/18,
lk. 12-16.
2 Leopas, E.
(1937, september). Omakaitse Läänemaal 1917/18. Lääne Maleva Teataja, 17/18,
lk. 12-16.
3 L.E. (1933,
oktoober). Jooni Läänemaa omakaitsest ja vabadussõjaaegsest kaitseliidu
organiseerimisest ja
tegevusest.
Lääne Maleva Teataja, 19/20.
4 Jooni 1917
a. omakaitsest ja vabadussõja aegsest kaitseliidust Läänemaal. (1935, juuli).
Lääne Maleva
Teataja, 14,
lk.33-36.
5 Leopas, E.
(1937). Omakaitse Läänemaal 1917/18. Lääne Maleva Teataja, 17/18, lk. 12-16.
6 L.E.
(1933). Jooni Läänemaa omakaitsest ja vabadussõjaaegsest kaitseliidu
organiseerimisest ja tegevusest.
Lääne Maleva
Teataja, 19/20.
7 XX sajandi
kroonika. I osa 1900-1940. Koost. Aasma, K. & Jõeste,M Tallinn: Eesti
Entsüklopeediakirjastus
(2002, lk.
180-181).
8 L.E.
(1933). Jooni Läänemaa omakaitsest ja vabadussõjaaegsest kaitseliidu
organiseerimisest ja tegevusest.
Lääne Maleva
Teataja, 19/20.
9 Walla K.L.
wanemate teada anded walla 16-60 aasta wanuste meeste üle. (1919).
ERA.807.1.32.
10 Lääne
Maakonna Komandatuur ja Kaitseliit Haapsalu jsk. Raha maksu lehed (1919.)
ERA.807.1.90.
11 L.E.
(1930). Jooni Lääne Maleva arenemisest maleva 5 aastapäeva puhul. Lääne Maleva
Teataja, 17.
12 Lühike
ülevaade õppetegevusest Lääne malevas. (1935, juuli). Lääne Maleva Teataja, 14,
lk.14-16.
13 KL Lääne
Malev. Kaitseliidu uuestisünd. (1937, september). Lääne Maleva Teataja, 17/18,
lk.19-24.
II 1 XX sajandi
kroonika. I osa 1900-1940.
Koost. Aasma,
K. & Jõeste,M Tallinn: Eesti
Entsüklopeediakirjastus
(2002, lk. 181).
2 XX sajandi
kroonika. I osa 1900-1940.
Koost. Aasma,
K. & Jõeste,M Tallinn: Eesti
Entsüklopeediakirjastus
(2002, lk. 186).
3 Mattila, J.
& Kemppi, J. Viron Vapaussota.
Jyväskylä:
Gummerus Kirjapaino
(2006,
lk.79-83).
4 M, E.
(1928). Rootsi sõjalisest abist Vabadussõjas.
Kaitse Kodu,
16, lk.763.
5 Borgelin,
G.R. Dannborgi lipu all. Tallinn:
Olion. (2004,
lk.47).
6 Lundborg,
E. Soomusautoga Eesti Vabadussõjas.
Lund: Eesti
Kirjanike Kooperatiiv
AB (1968, lk.
7; 260-261).
