Kalev Aun – liiga hea ülemus
Käesoleva aasta 23. veebruar Türi Kultuurimajas. Järva maavanema vastuvõtt ja pidulik kontsertaktus, õhtujuht hüüab välja selle inimese nime, kellele antakse Järvamaa kõrgeim autasu – Vapimärk. Kalev Aun – tema see Vapimärgi kavaler ongi – seisab laval rambivalguses ja peab lühikese tänukõne.
“Oma ameti tõttu olen ma laval varemgi olnud ja kõnesid pidanud. Aga see kord oli eriline, kuna see sündmus puudutas konkreetselt just mind. Ja tuli ikka pabin sisse küll – põlv värises ja hääl värises,” tunnistab Kalev nüüd. “Ma võin ju suurest tagasihoidlikkusest öelda, et see (märk – toim.) ei tähenda mulle midagi. Teisalt – kellele ei meeldiks, kui teda tunnustatakse ja öeldakse häid sõnu. Seda enam, et tihti kipub rohkem just halba ning ebameeldivat uksest ja aknast sisse tulema. Isegi kui maavanem helistas selle Vapimärgi asjus, oli mu esimene mõte, kas mõne projektiga on probleemid.”
Ei Järvamaa Vapimärki ega ka 2003. aastal talle antud Türi linna aukodaniku märki hoia Kalev puhvetkapis klaasi taga. Samuti pole tal seinal vaipa, kus tähtsad märgid kõigile vaatamiseks väljas. “Märke hoian sahtlis,” ütleb ta lihtsalt.
Märtsikuu alguses 60. juubelit tähistanud Kalev on sündinud Tapa lähistel Moes. Vanemad töötasid seal piiritusetehases. Esimese klassi kolm veerandit omandas pere ainuke laps Kalev tarkusi Tapa koolis, siis kolis pere Rakverre ja poiss jätkas seal hariduse omandamist. Põhikoolis oli ta agaralt kaasa löömas kõiges, mis pioneerijuht välja pakkus: käis matkamas, spordivõistlustel, orienteerumas ning tundis, et loodus ja sellega seonduv on talle järjest enam meeltmööda. Pärast keskkooli lõpetamist tuli noormehel mõelda, mis edasi. Põnev tundus Tallinna Polütehnilises Instituudis pakutav maantee-ehituse eriala, teisalt tõmbas Kalevit Tartu Ülikooli poole loodusteadust õppima. Temast mõni aasta vanem, Tartu Ülikoolis geoloogiat õppinud täditütar küsis, mille kasuks ta otsustab. “Mina vastasin, et ei tea veel, kumba ülikooli minna. Täditütar siis ütles, et Eestis on ainult üks ülikool ja see asub Tartus. Ja oligi asi otsustatud!” räägib Kalev muheledes.
Geoloogia erialale oli tollal küllaltki keeruline pääseda, konkurss oli väga suur. Aga Kalev sooritas vastuvõtueksamid edukalt ja üliõpilaspõli võis alata. Juba kooli vastu võetud, hakkas selguma, millega tegu. Aine oli tegelikult raske, samas pakkus talle huvi, eriti praktikad. Geoloogide õppimine käis nii, et suveperioodil eriti vaba aega polnud – kogu aeg oldi kusagil praktikal ja välitöödel. Kuid Kalev tundis, et praktikad, matkamised ja looduslähedus sobis talle. Õppida oli huvitav. Raske oli ka.
Et eriala talle tõesti südamelähedane oli, tõestas ka ülikooli lõputunnistus, mis oli niivõrd heade tulemustega, et Kalevil oli võimalus endal valida, kuhu tööle suundub. Põhiliseks mõjuteguriks oli toona loomulikult see, kas tööandja ka korterit pakkus. Kõige suuremat korterit pakuti noormehele Kohtla- Järvel, ent sinna ei tahtnud ta minna. Samuti ei tundunud eriti atraktiivne asuda tööle Saaremaale. See oli ju kinnine tsoon ja seega langes variant ära. Ka ei peibutanud teda toona Tallinn ega Rakvere, valik langes hoopis Türi kasuks, kuhu ta oli varem vaid korra sattunud. Töökohaks oli maja aadressil Tallinna 8 ja seal asunud maaparandusvalitsus, nüüdne Põllumajandusameti Järva büroo. “Elukoht oli mul sama maja kolmandal korrusel. Oli selline pisike konku, kuhu hädapärast mahtus laud ja voodi. Aga ega noorel inimesel esialgu rohkem vaja olegi,” naerab Kalev.
Kord juba Türile tulnud, Kalev siia ka jäi, 27 aastaks. Viimased 11 aastat on aga tema töökohaks Tallinnas Narva maanteel asuvas büroohoones paiknev sihtasutus Keskkonnainvesteeringute Keskus. Kalev mõtles pikalt, enne kui omal ajal selle tööpakkumise vastu võttis. “No ei ole ju kerge pärast seda, kui oled enam kui 20 aastat ühel kohal töötanud, teha kannapööre ja suunduda hoopis Tallinnasse. Aga näed – juba üheteistkümnendat aastat sõidan iga nädala alguses pealinna ja nädalavahetuseks tagasi koju,” nendib Kalev.
KIK asutati 2000. aastal ning asutus tegeleb keskkonnakasutusest laekuvate maksude laialijagamisega. “Lihtsustatult võib öelda, et liigutame rahasid, millega toetatakse erinevaid projekte. Ka praegu Türil toimuvat veeprojekti rahastab KIK.”
Kalev meenutab, et kui sihtasutus 2000. aastal asutati, oli seal lisaks temale kolm töötajat – kõrgharidusega koristaja ja kaks raamatupidajat. “Praegu on meil üle 70 töötaja ja 15 kontorit üle Eesti. Tööd on ikka omajagu: taotluste vastuvõtt, menetlused, aruanded, teabenõuded. Ühesõnaga – bürokraatia,” loetleb ta. Kalev tunnistab, et tal on alati hea meel, kui näeb mõnd Järvamaalt saadetud projektitaotlust, ning kui mõni kodumaakonna projekt pälvib ka toetuse, läheb süda sees soojaks.
Kuigi töö on seotud keskonnaga nii Kalevil kui ka tema abikaasa Milvil, hoiduvad nad kodus tööjuttudest. “On teisigi teemasid, millest rääkida. Pole mõtet tööd koju kaasa tuua,” on Kalev arvamusel. Et ta ise jõuab Kõltsis asuvasse koju põhiliselt vaid nädalavahetustel, võtavad abikaasad päevaplaani mõne ühisürituse, olgu selleks kepikõnd või teatrikülastus. Nii palju, kui võimalik, püüab Kalev harrastada aktiivset eluviisi – sellega tegi ta algust juba ülikooli ajal, mil risti ja põiki sai läbi matkatud kogu suur kodumaa. “Kuna mu töö on selline nagu kontoritöötajal ikka – põhiliselt istuv – on väga vajalik, et end vähekenegi vormis hoian. Ka veedan liialt palju aega autoroolis, seega on hädavajalik end vabal ajal liigutada. Talvel püüan ikka suusatada, teen kepikõndi, sõidan jalgrattaga , ujulast võib mind ka leida. Ning perearstiga on kokkulepe, et vähemalt kord aastas käin tema juures aru andmas ja enda tervist kontrollimas.” Vapimärgi kavaler on kaastegev ka Rotary klubis, samuti aitab jõudumööda kaasa orienteerumisklubi korraldatavate spordiürituste juures. “Häbi öelda, aga ise pole ma võistelnud vist juba viis-kuus aastat,” nendib Kalev, tänu kellele toimus 1977. aastal esimest korda Paide rajoonis orienteerujate suurüritus Jüriöö jooks ning algatati ka orientee rumisteisipäevakute sari. Ka ei pea ta ennast tubliks rotariaaniks, sest üha vähem jõuab ta ajanappuse tõttu iganädalastele koosolekutele. “Siiski hoian end asjaga kursis, mulle pandud ülesanded täidan ja olen ürituste organiseerimisel abiks. Lihtsalt Tallinnast ei jõua nii tihti Türile, kui vaja,” nendib ta. “Mul on äärmiselt hea meel, et klubi on olemas, meeldib, et aastate jooksul oleme nii mõnegi heategevusliku projektiga maha saanud, olgu siis toimetulekukooli toetamine, röntgeniaparaadi või invabussi ost.”
Kalevi organiseerimisvõimeid, abivalmidust ja teadmisi osatakse hinnata. Ta kuulub Järvamaa Haigla ja Türi Kolledži nõukogusse, on olnud Järvamaa Omavalitsuste Liidu asutaja, nõu ja jõuga abiks olnud Türi linnavalitsuses ja volikogus ning on hinnatud ülemus oma alluvate seas. “Keegi ütles kord, et ma olen hea ja vahel isegi liiga hea ülemus. No kuidas võtta ... Eeldan, et minu alluvuses töötav inimene on tubli, töökas ja aus aga eks elu on õpetanud, et alati see nii ei ole. Õnneks pole ma ka nii madalale langenud, et kahtlustan paranoiliselt kõiki ja kõike. Aga minu jaoks on inimene väga tähtis, samuti töötulemus.”
_________________________________
KATRIN PUUSEPP
tütar
Oma isa iseloomustamiseks kasutaksin kahte sõna – töökus ja nõudlikkus. Kooliajast tuleb mulle meelde hetk, kui soovisin saada endale uusi suuski. Tollel ajal sõitsin veel puusuuskadega, kuid enamik klassikaaslasi suusatas juba plastikutega. Soovisin minagi neid, kuid isa sõnum oli konkreetne ja lühike: et suusad saada, tuleb need esmalt välja teenida ja tõestada, et neid tõesti vaja on ning et ma väärin neid. Loomulikult ma uued plastiksuusad sain, kuid selleks treenisin ja tegin aina usinamalt trenni ning pingutasin. Sõnum minule sellest on alati olnud, et töökus, nõudlikkus ja põhjalikkus on elus vajalikud omadused, et hästi hakkama saada. Isa on alati minu kõrval olnud nii nõu kui ka jõuga nii rasketel kui rõõmsatel hetkedel.
THEO AASA,
kauaaegne tuttav
Tunnen Kalevit aastast 1989, kui meid valiti Türi linna volikokku. Kui enne seda tegeles ta peamiselt looduse kaitsmisega ja vabal ajal orienteerumisega ning mägedes turnimisega, siis pärast volikokku valimist hakkas ta aktiivselt linnaelu korraldama, olles aastaid volikogu esimees. Tema eestvedamisel sai Türi kevadpealinna tiitli, rajati esimene nüüdisaegne prügila Väätsa valda, reorganiseeriti Järvamaa haigla ja palju muud. Ta on laiemas mõttes keskkonnaparandaja ja kui Järvamaa hakkas kitsaks jääma, siirdus pealinna, kust saab mõjutada üleriigilisi protsesse. Seda on ta teinud edukalt. Kuni ta on Keskkonnainvesteeringute Keskuse juhatuse liige, lähevad keskkonda parandavad rahad õigesse kohta. Tal on ka mõned veidrused. Kui tavaliselt tulevad inimesed maalt linna elama, siis Kalev rajas koos oma kalli abikaasaga kodu maale. Talle meeldib ujuda, kuid ainult konna. Küllap vist lopsakad vuntsid segavad krooli ujumast, kuid nendest ta vaevalt loobub.
PAUL POOPUU
Orienteerumisklubikaaslane
Minu esimene respekt Kalev Auna kohta pärineb mu äialt, kellelt sain teada, et üks noor Türi mees oli tal grupijuhiks rasekeima kategooria suusamatkal Siberis, kus ta osales. Olles ise tol ajal üsna aktiivselt tegev mägimatkamisega, mõistsin ma suurepäraselt selle ettevõtmise ekstreemsust ja sellest tulenevat vastutust ning järelikult pidi tegemist olema ühe väga kõva tegijaga.
Sattudes edaspidi üheskoos tegutsema Järvamaa orienteerumiselu korraldamisel, olen ikka imetlenud tema konstruktiivsust. Ta suutis väga täpselt paika panna kõik plaanitud tegevused: oli selge, kes midagi teeb, kes mille eest vastutab, millised on tegevuste ajalised tähtajad ja loogika. Olen ka ise sellist töökorraldusmudelit ikka ja jälle püüdnud just Kalevi eeskujul oma tegevustes rakendada, aga paraku ei ole koopia enamasti nii hea kui originaal ...
Orienteerujad on sageli ära kasutanud ka Kalevi häid suhtlemis ja läbirääkimis-oskusi ning kui on vaja saada kokkuleppeid maaomanikega või põuasel ajal metsalubamisi, mõnd pahurat võistlejat rahustada või võistluste žüriis proteste lahendada, siis on hea Kalev „ette lükata“. Küll ta need asjad ära klaarib.
Kalev on väga mõnus kaaslane, kes mõistab nalja ja tögamist, on avatud suhtleja kõigi kaaslastega, ta on sõber ja kaaslane, kellega võib luurele minna.
