"1992. aastal läksin Soome talutöödele - lehmi lüpsma ja sõnnikut vedama. Sama talu tootis ka põllumajandusseadmeid. Laudatööst vabal ajal võtsin proovida põllumajandusseadmeid liivapritsiga puhastada. Nii sain esimese kogemuse selles vallas."

1996. aastal lõpetas Ain oma naise Hille nõudmisel Soomes töölkäimise. Tuli koju tagasi ja asutas siin oma liivapritsiteenust osutava firma, ühemehefirma Liivapritsi OÜ. Ruumid rentis toonaselt Mõdriku tehnikumilt, enne asus siin rohujahutehas. Tänaseks on firma ruume oluliselt laiendanud. "Olin Eestis esimene liivapritsiteenust osutav firma. Ega mul algul eriti palju tellimusi olnud, mõned veoautokastid ja -raamid. Aegamööda tulid tellimused suurematelt firmadelt, kes tootsid metallseadmeid ja -osi, aga endal metallpindade puhastamise ja värvimise töökoda polnud.

2005. aastal kohtasin Soomes käies oma vana tööandjat, kes andis mulle oma Soome ettevõtjate kontaktid, ja nendega teen head koostööd siiamaani. "See kõlab täiesti uskumatuna Eesti kontekstis, kus ollakse üksteisega pigem kui hundid, kuid mitte Soomes, annab Ain mõista.

Ain Heiskonen
Ain Heiskoneni firma teeb koostööd näiteks Turu laevatehasega, kes on ehitanud Tallinkile laevu, Talvivaara uraanikaevandusega, suurte kaubanduskeskuste ja hulgiladudega, aga on värvinud ka Rakvere keskväljaku imetoredad kollased lambid ja kurikuulsa Vareseks kutsutava bussipeatuse varjualuse. "Soome partnerid toovad oma seadmed siia, meie puhastame ja värvime ning siis sõidavad seadmed tagasi. Meie poolt on hea töö vastuvõetava hinnaga."

Liivapritsimise all mõeldakse mitmesuguste pindade puhastamist suruõhujoas liiva abil. Selleks on ettevõttel suur varjualune, sest töö on tolmav - spetsiaalne, pestud, puhastatud ja kuivatatud liiv surutakse suruõhuga joana puhastatava objekti pinnale. Liivapritsiga eemaldatakse metallpindadelt rooste ja mustus, pritsimise tagajärjel muutub metalli pind karedaks, mis omakorda loob paremad tingimused värviga haakumiseks. Ühes kuus kulub umbes 10 tonni liiva.

"Kui 1996. aastal firma asutasin, siis peale minu selles rohkem töötajaid polnudki. Täna annan tööd kaheksale inimesele." Tegelikult on Liivapritsi OÜ perefirma, abikaasa Hille õlul on ettevõtte raamatupidamine, vanem poeg Timo on üle võtmas ettevõtte juhtimist - tema õpib Mainori kõrgkoolis Tallinnas viimasel kursusel ärijuhtimist. "Praktika saab ta minu käest, olengi juba 45, aeg mõelda oma firma järeltulija peale (naerab)."

Kogu aeg siiski nii libedalt ka läinud pole. "Kui tuli masuaeg, siis helistati meilegi pangast ja öeldi, et jätke võtmed laua peale - võtame teie hooned ja autod üle. Ei olnud nõus! Vastasin, et teil tuleb sellisel juhul siis püssimeestega pistmist teha, sest kes siia hooneid ja seadmeid valvama tuleb." Rasked kõnelused said siiski ettevõtte jaoks positiivselt peetud, ettevõte suutis rasked ajad üle elada. Vähehaaval sai ka majandussurutis otsa. Turu laevaehitustehas pandi taas tööle ja tellimused hakkasid jälle tulema. Praegugi intervjuu ajal räägib Ain kordamööda nii minu kui Turu laevatehase esindajaga Markku Sürjenäniga, kes on tulnud Vinni kohapeale tööasju ajama.

Kust see ralli sinu ellu tuli? "Iga poisi unistus on sõita ralliautoga. Ka mina unistasin noorena, et saaksin kunagi sõita rallit," räägib Ain, kuidas rallisport tema ellu tuli. 2004. aastal ostis ta Lada VFTSi. Selle autoga võistles kolm aastat, siis tulid järgemööda Wolksvagen Golf, Nissan Almera. Viimase autoga Honda Civic-Type-R-ga tuli ta Eesti ja Venemaa meistriks Kaspar Koitlaga sõites.

Noorena Jaak Vettiku käe all kergejõustikku ja Pavo Laigo juhendamisel suusatamist harrastanud pereisa Ain on suunanud oma lapsedki spordi teele. Isa on aidanud täita ka oma poegade huvi tehnikaspordi vastu. Vanem poeg Timo Heiskonen (23) tuli 2008. aastal Eesti meistriks, noorem poeg Toni Heiskonen saavutas Eesti meistrivõistlustel lumesaaniga sõidus teise koha. Pesamuna, tütar Teija käis Rakveres jalgpallitrennis, oli sageli turniiride parim mängija. Kuid siis ei klappinud midagi tal treeneriga ja tuli Malle Rohtla juurde suusatrenni. Malle Rohtla treeningud meeldisid talle väga. Nüüd, kus ta ära läks, on tal sporditegemisega vahe sees.

Miks sa Soome ei jäänud? "Ma töötasin ja elasin Soomes viis aastat. Kogu see aeg tundsin ennast seal võõrana, vaat' et vaenlasena, kuna võtsin neilt nagu töö ära. Ja majanduslikult polnud kaht korterit kerge ülal pidada, lisaks laevapiletid, elamine. Ei lähe neil Kalevipoegadel seal Soomes nii hästi midagi, kui räägitakse, ehkki palgavahe võrreldes sellega, mis ma siin kodus kroonitulemise aegu traktirostina ja ehitajana töötamise ajal sain, oli meeletu, pea sajakordne. Mina maksan oma meestele korralikku palka, ja nad ei kipu mul siit Soome tööle ega mujale."

"Ja Vinnis on hea elada, kui veel aleviku üldilme ka korda saaks. Rakvere on lähedal, sportimisvõimalused missugused, kool-lasteaed siinsamas," teab mujal elanud Ain Heiskonen kodukohta võrrelda.