Kalju Jalakas: Tõde on ohvrite relv
Me teame, et alati, kui on vahetunud riigikord, on ka muutunud Eestimaa ajalookäsitlus. Nii on mulle selgeks saanud, et tõelist ajalugu saab teada ainult tol ajal elanud inimeste mälestustest. Peale Teist maailmasõda ka meie pere represseeriti ja nii sattusingi mina metsavendluse keerisesse. Minu ema varjas end ühes sealses talus. Viibides nende sündmuste keskel, tekkis mul teadmine, et toimunut peab tuleviku jaoks talletama. Ja seda olen ma teinud ligi viiskümmend aastat, sest teadjad inimesi jääb aina vähemaks.
Küüditamise aastapäeval, 25. märtsil tomus Koeru kultuurimajas ajalooõhtu metsavendluse teemal. Kohale tuli ka raamatute sarja „Metsavendluse-eri" autor. Mul tärkas lootus, et nüüd on hea võimalus võrrelda, kas kohalike inimeste mälestused lähevad kokku ka sellega, mida teised on uurinud.
Kahjuks sain suure pettumuse osaliseks. Raamatutes on kirjas materjalid, mis on sattunud arhiividesse NKVD toimikutest. Me teame, et toimikutesse sattusid materjalid, mida meile taheti jätta. Kõige tähtsamad hävitati. See selgub sellest, et paludest asjadest ei ole üldse kirjutatud. Mõned asjad on muudetud ja paljudest tegevustest on kirjutatud nii umbmääraselt, et neid on võimatu tegelikkusega võrelda. Nendes raamatutes on ka palju asju, mis lähevad kokku minu poolt talletatuga. Ainuke viga on selles, et kohe eessõnas oleks tulnud ära märkida, et need on tegelikult julgeoleku materjalid ja järeldused tehku igaüks ise.
Kui aga kirjutatakse stiilis, et see kõik ongi nii olnud, siis teadja inimesena ei taha ma ka tõde uskuda. Kahju on sellest, et meil Eestimaal on niivõrd madalale kõlbelisele tasandile langenud inimesi, kes kommertslikel kaalutlustel ei arvesta kaasinimeste tunnetega.
Mida võivad tunda tuhended nende järeltulijad, kelle esivanemaid nendes raamatutes nimetatakse bandiitideks, mõrtsukateks ja röövijateks. Nii delikaatsetel teemadel ei ole õigust kellelgi avaldada kontrollimatuid fakte. Peale viiekümneaastast andmete kogumist kahtlen minagi, kas mul on õigus anda hinnang nendel aegadele ja inimestele. Endine Väinjärve vald oli üks suurima represseeritute arvuga valdu Eestimaal.
Vähe oli siin inimesi, kelle sugulasi või omakseid ei represseeritud. Sellepärast oli ka väga palju inimesi eespool mainitud ajalooõhtul.
Neil kõigil jäi ikkagi tõde teadmata. Olen nüüd kohtunud mitmete inimestega, kelle sugulastest ja tuttavatest on olnud neis raamatutes juttu. Kõik ütlevad, et suurem osa kirjutatust on alatu vale.
Ühte asja võin ma kindlalt öelda, et neil naistel ja meestel ei olnud head valikut.
Oli valik halva ja veel halvema vahel. Metsavendade seas levis tuntud ütlus: "Surm siin või Siberis". Paljud neist soovisid surra kodumaal.
Nendes metsades käis sõda, milles kaotajaiks olid metsavennad. Selles sõjas hävitati peaaegu neli küla: Metsanurga, Norra, Nahknuia ja Jõeküla.
Järelikult võitlesid need inimesed oma kodu säilimise eest ja enamuse neist võib lugeda kangelasteks. Seepärast hõljubki metsavendade ümber rahvusromantiline aupaiste. Meie praeguste koerulaste kohustus on neid mäletada ja anda nende tegevusele õiglane hinnang.
Just see oleks moraalne garantii tuleviku jaoks.
