Kalmistuvaht: Me seostame kalmistut kurbusega, kuid siin seisame oma eelkäijatele kõige lähemal - on suur asi, et meil on koht, kus käia oma esivanemate juures

 (11)
Kalmistuvaht: Me seostame kalmistut kurbusega, kuid siin seisame oma eelkäijatele kõige lähemal - on suur asi, et meil on koht, kus käia oma esivanemate juures
Andres Seepter töötab Jüri kalmistuvahina alates 2011. aastastFoto: Rae Sõnumid

Risto Nigol (25) kutsus Jüri kalmistuvahi Andres Seepteri (66) endale advendi eelteejuhiks, et uurida pisut kalmistukombeid ja millest see paik veel räägib peale rahukoha. Vestluse ajal sai Ristole selgeks, et iga inimene võib peita endas midagi üllatuslikku, mille peale sa esmavestlusel üldse ei tule.

R. N.: Paar aastat tagasi läksime emaga jõululaupäeva jumalateenistusele. Ma nägin, et kirikuõpetaja Joel tuleb meie poole. Minu mõttes oli, et tõenäoliselt tahab ta meile midagi head soovida. Kirikuõpetaja esimene ja viimane asi, mida ta mulle kõrva sosistas, oli, et kirikus võetakse müts ära. Tegelikult ma teadsin seda juba, aga polnud jõudnud seda veel teha. Ma tahaksin küsida Sinu käest, Andres, kuidas peaks siin kalmistul käituma või olema.

A. S.: Üks kindel reegel on see, et kalmistul ei joosta ega karjuta. Kõik vanemad inimesed on rääkinud oma järglastele, et kalmistul tuleb käituda tagasihoidlikult, austades neid, kes siia on maetud. Aga selle mütsi äravõtmisega on sellised lood, et kui näiteks mina peaksin tööd tegema ilma mütsita, siis ma oleks juba ammu haige (naerab). Kui on aga matmistseremoonia ja õpetaja peab kõnet, siis tuleb müts peast ära võtta.

R. N.: Kui Sa kalmistule tuled, kas teed siis midagi sellist, mis on kujunenud traditsiooniks, näiteks puudutad mõnda puud või kivi?

Seotud lood:

A. S.: Nende inimestega, kes siia on maetud, olen ma teinud rahu. Kui mina tulen tööle, tulen siia rõõmuga. Kui ma lähen töölt ära, siis mõttega, et homme saan jälle tagasi tulla. Pargin auto sinna(näitab parkla suunas) ning kui majja sisse lähen, teen enne kalmistul väikse tiiru ja vaatan, ega midagi lõhutud ole või kas midagi on vahepeal muutunud. Majja jõudnuna tunnen, et mul on siin hea olla. Suviti olen sageli kauem tööl, sest reeglina tulevadki inimesed siia pärast päevatööd. Mulle meeldib siin õhtuti pingi peal istuda ja oodata neid, kellega olen aja kokku leppinud. Kui oleme leppinud aja kaheksaks, võin siin istuda tundega, et mul ei ole kuhugi kiiret. Olen rahulikult ja mul on hea olla. Sellepärast on mul vedanud.

R. N.: Kui Sa kalmistule tööle tulid, millised olid siis Sinu mõtted ja ettekujutus sellest tööst?

A. S.: Minu tee siia oli spontaanne. Ma läksin pärast sõjaväe tegevteenistust ja reservis olemist Räpina aianduskooli maastikuehitust õppima. Seal oli üks õppejõude Reet Palusalu. Tema on andnud välja mitu raamatut kalmistute kujundamise kohta ja ta oli väga loov. Kui me käisime väljasõitudel, siis läksime sageli ka mõnele teele jäävale kalmistule ja vaatasime, millised need välja näevad. Pärast arutasime, mida annaks teha ja millele tuleks tähelepanu pöörata, mis on primaarne. Kui ma hakkasin seda kursust lõpetama, ilmus Rae vallalehes kuulutus, et vajatakse kalmistuvahti.

Oli vaja saata CV ja nägemus sellest tööst. Mis koht see kalmistu peaks olema– kas ainult selline kurb paik või peaks see olema samuti selline kultuuriline koht, kus inimesed näevad, kes on olnud nende eelkäijad, suguvõsa. Kirjutasin siis üsna põhjalikult, mida ma arvan ja kuidas asju näen, ning saatsin ära. Saingi siia tööle ja kui ma hakkasin tööd tegema, siis teadsin juba, mida ma täpselt tegema hakkan ja kuhu tahan oma tööga jõuda. Kalmistu võiks olla park, kuhu inimesed saavad tulla jalutama. Siin saab tunnetada ajaloo hõngu. Kui vaadata neid riste, siis on näha, millal hakkas tsaariaeg, mis oli enne seda. Enne valutöökodasid olid ristid näiteks ühesugused.

Nendesamade ristide järgi saame teada, kunas tulid siia piirkonda valutöökojad. Kui me nüüd vaatame puude istutamist, siis selle järgi võib samuti üht-teist öelda. Kui näeme, et puud on istutatud niimoodi nurkadesse, näiteks nagu kirikuaias, on tegemist kindlates traditsioonides kinni olemisega. Rootsi ajal istutati sõjaväelastele niimoodi.

Kuna ma olin käinud ka Hollandis ja Saksamaal ning Ameerikas, teadsin ka seda, millised näevad välja kalmistud mujal. Väga paljud kalmistud pole enam üldse sellised nagu meil. Eestis on vanad kalmistud ja see on väärtus.

R. N.: Oled käinud välismaal kalmistutel. Kui Sa nüüd võrdled, siis kas siinse kalmistu juures on mingi eripära?

Loe veel

A. S.: Me ju teame, kust kalmistute traditsioon pärineb. See on tulnud siia Kesk-Euroopast ja tuli siia koos nende inimestega, kes siia tulid. Sealt, kust see tuli, on inimesed vana traditsiooni ära kaotanud. Näiteks Saksamaal ei näe enam eriti selliseid kalmistuid, nagu on meil. Kui sakslased tulevad siia, siis neile meeldib see, mida nad meil näevad. Nad ütlevad, et ärge seda mingil juhul buldooseriga kokku lükake.

Kui käia Hollandis, siis on neid vanu kalmistuid väga palju. Seal on ainult see eripära, et kella viiest pannakse kalmistud kinni. Need on kõrge taraga ära piiratud ja muul ajal sisse ei saa.

R. N.: Kui vaadata kalmistut maastikuna ühena paljudest maastikuvormidest, siis millist sõnumit see Sinu jaoks kannab?

A. S.: Sõnum on väga vastuoluline ja seda ei olegi kerge sõnadesse panna (mõtleb mõne hetke). Siin on kurbust ja rõõmu, mõlemat on. Me seostame kalmistut pisarate ja kurbusega, kuid samal ajal seisame siin oma eelkäijatele kõige lähemal. Ilma eelkäijateta poleks meid praegu siin ja see on suur asi, et meil on koht, kus käia oma eelkäijate juures. Mina usun, et kalmistumaastiku sõnum võib olla küll vastuolulisi tundeid esile kutsuv, aga selle sisuks on meie inimeste lugu.

R. N.: Kui palju Sa oled enda jaoksotsinud vastust küsimusele, mis on elu mõte?

A. S.: Elu mõtte on Freud ära sõnastanud. Mina usun, et see nii on. Ma võrdleksin seda puu eluga. Kõigepealt istutatakse väike vitsake maha ja see hakkab kasvama, kasvatab lehti ja vilju, mille ta siis langetab. Puul on lehtimisi ja viljade kasvatamisi lihtsalt rohkem kui inimesel.

R. N.: Minu jaoks on muutunud tähenduslikuks Evald Mänd, kelle kirjanikunimi oli Ain Kalmus. Tema on öelnud minu jaoks midagi väga tähenduslikku: usuline ja esteetiline elamus on oma olemuselt sarnased. Tal oli olnud väikse poisina selline kogemus, et ta oli täiskuuvalgel sügisõhtul väljas ja nägi nagu loodusilmutust. See puudutas teda ja ta tundis, kuidas ta muutus õnnelikuks ja hellaks. Kodus vanematele ta sellest rääkida ei julgenud. On Sinul siin töötades erilist kogemust olnud? Kui Sa vaatad siin seda loodust ja puid …

A. S.: Minu jaoks on osa õhtuid erilised. Näiteks oli hingedepäeval kalmistu küünlaid täis. See säras! Inimesed on tulnud siia ja pannud siia küünla. See tekitab minu jaoks teistmoodi tunde. See on see, kui vaatad suurte kunstnike maale, näiteks van Goghi maale, siis tekib ka teistmoodi tunne. Seal on midagi, mis köidab. Sellest ei pruugi ise arugi saada, mis asi see on, mis köidab. Ilmutust mul siin kalmistul küll olnud ei ole. Need, mis olid nooruse ajal, olid teistsugused.

R. N.: Kuidas Su pere Sinu töösse suhtub?

A. S.: Nad on sellega leppinud. Ega keegi seda arvanud, et ma peaksin saama kalmistuvahiks. Loodeti, et teen midagi muud, aga nüüd on pere minu valiku osas juba rahulik.

R. N.: Kalmistute kõrval on mitmetes kohtades kirikud. Üks koht on mõeldud elavate inimeste jaoks ja teine koht surnud, piiblis kirjeldatud ka kui magama läinud inimeste jaoks. Uskliku inimese jaoks on mõlemad kohad erilised ja seotud jumala ootamisega. Millised mõtted tekivad Sul kiriku ja kalmistu seostest või vaatad sa neid eraldi?

A. S.: Usuta elava inimese elu on tegelikult tühine. Usk peab olema – millesse iganes. Usud on põhimõtteliselt kõik võrdsed, ei ole nii, et üks usk on parem kui teine, sest jumal on neil kõigil üks. Kui inimesed on valinud, millesse uskuda, siis on see nende soov ja valik ning sisemine sund ja tunne. See on hea, et see on olemas. Mina olen usklik inimene. Minu ema ütles, et inimese usk on tema südames.

R. N.: Kas sa oled luteri koguduse liige?

A. S.: Olen Kaarli koguduse liige.

R. N.: Käid Sa seal tihti?

A. S.: Ma käin seal suhteliselt harva. Ma käin siis kirikus, kui tunnen vajadust.

R. N.: Nüüd on tulemas advendiaeg. Kas sel ajal on kalmistul kuidagi teistmoodi olla? Milline on Sinu enda meelestatus ja mõtted advendiajal?

A. S.: Advendiaeg on väga ilus aeg. Advendiaeg ongi üks ilusamaid aegu. Mina panen alati advendiaja alguses küünlad tööakna peal põlema. Panen põlema siis kas ühe, kaks või kolm. Minu advent ongi selline. Ja ma teavitan inimesi, et kui akna peal põlevad küünlad, siis järelikult kalmistuvaht on terve, töökas ja nad võivad sisse astuda. See on ilus ooteaeg, eriline aeg. Seda ei oskagi sõnastada. Ootad jõule, talvist pööripäeva.

R. N.: Kuidas teie peres jõulude pidamine käib?

A. S.: Lapsed tulevad teisel jõulupühal külla. Siis on meil kaetud jõululaud, saame rahulikult omakeskis aega veeta ja rääkida ka nendest asjadest, millest muidu ei räägi. Jõululaupäeval olen pikalt kalmistul tööl, sest see on aasta erilisim õhtu ja on imeline tunne olla küünalde säras kalmistuvaikuses.