Dirigent Silja meenutab, et kui uue koori loomise mõte sügisel tekkis, keegi kohe kindlat kaasalöömise „jahi" ei öelnud. Kuulutused said välja riputatud ja esimeses proovis oli platsis kümmekond lauluhimulist naist ja üks mees, teine käis veel ukse vahelt piilumas.

„Keegi küsis nii armsasti: kas linnast võib ka tulla?" ütleb Silja Otsar. Jah, luba ja võimalus oli kõigil. Sündis siiski naiskoor, mis ühendab nüüd 20 lauljat. Parksepa kooli proovi tullakse kokku paljudest ümberkaudsetest küladest: Tagakülast, Parksepast, Väimelast jne, ka Võrust. Igapäevategemiste kõrvalt on selle aja võtnud muu hulgas viie ja kuue lapse ema.

Kokku tuleb selle seltskonna peale üldse 52 last, tehakse teatavaks üks uhke fakt.

„Kanged naised siin Lapimaal," konstateerib koori liige Ruth.

Nimeks valiti ühisel nõul asukoha, Lapi küla järgi Lapi Laulijad. Parajalt segadust tekitav on see nimi nüüd küll. Silja toob näite, kuidas ta ühe kevadise kontserdi eel andis oma teise koori Hilaro lauljatele teada, et Lapi lauljad tulevad ka. Kui kontserdipäev käes, tuli üks hilarolane küsima: kus need Lapi lauljad siis on? Talle oli jäänud mulje, et oodata on rahvusvahelist ülesastumist koos külalistega Soomest...
Rääkimata sellest, et ikka kiputakse viga kahtlustama ja poeetilisest „laulijatest" lauljaid tegema.

Read täienevad See ei tähenda, et nimi rikuks rõõmu. Pärast Uma Pido toimunud hooaega kokku võttev kohtumine ja uute sihtide seadmine näitas, et septembris on koori ridades rohkem liikmeid, sest mõnigi laulja on suutnud sõbrannas kiusatuse tekitada ja loodab ta sügisest proovi kaasa meelitada.

 „Kas ootused ja lootused on täitunud?" küsib Silja Otsar sel kokkusaamisel otse.

Kostab rahulolev mõmin ja seda saadavad noogutused.

 „Igas proovis on saanud nalja," lausub Aime.

 „Me ei laula nüüd enam nagu lastekoor peenikest i-d. Oskame suud sättida," toob Ruth välja lauljana küpsemise.

 „Hääleharjutused meeldisid. Neid ma tahan veel teha," hõikab Tiina.

 „Kas koorilaul on raske?" pinnib dirigent veel.

 „Ei ole raske, kui laul selgeks saab," kõlab Svetalt loogiline vastus.

 „Laulda ei ole raske, hingata on raske," poetab Aime. Hirmus mitte maha jääda käidi kooriproovis väga kohusetruult.

Sest kui juhtus paus tekkima, võis järgmises proovis tekkida tunne, et teised on juba valgusaastate kaugusel ja ise põrnitsed arusaamatult nooti. „Hästi kiiresti omandati nooti," ei ole koorijuht ka kiitusega kitsi.

Järgmisele laulupeole!

Peale laulurõõmu otsimise oli paljudel kooriga ühinemise põhjuseks soov täiskasvanuna ka laulupeotunnet tunda. See on nüüd käes. Kõik on nõus, et Uma Pido laadis positiivse energiaga. Lood kummitavad veel praegugi: kel aiamaal peenra kohale kummardudes, kel rattal pedaale sõtkudes: ma lätsi ijä pääle, ijä pääle...

Uma Pido repertuaari omandamine andis Lapi Laulijatele kindluse end ka tulevasele üldlaulupeole kirja panna. „Kui neid veel natuke kiusata, väänata, pigistada, saab Tallinna laulupeole minna küll," lubab Silja Otsar muiates.

Nii et 5. septembril kell 19 hõigatakse Parksepa koolimajas uus hooaeg valla ja kõik on oodatud ühinema. „Ka mehed, aga siis tulgu juba terve kambaga, kogu töökojaga. Saame segakoori," paneb Ruth jutule reipa punkti.