Kannapööre keskeas
Alati ei olegi põhjuseks elumuutus või sund väljaspoolt. Tihti leitakse, et seni tehtu ammendab ennast ja otsitakse uusi väljakutseid ning võimalusi. Kartused võivad ju suured olla, aga asi on seda väärt, kinnitavad elumuutuse läbiteinud.
Alates 1992. aastast tähistatakse oktoobrikuus üle maailma 40 riigis Täiskasvanud Õppija Nädalat.
Eestis tehakse seda sel aastal juba 13. korda. Kenaks tavaks on saanud ka täiskasvanud õppijate tunnustamine.
Meie vallast esitati tänavu Aasta Õppija nominentideks 2 inimest – Eve Saar ja Lilli Andrejev.
Evega viis saatus mind kokku juba 38 aastat tagasi. Uskumatu, kuidas aeg lendab! Jah, aasta oli siis 1972, kui me Evega 1. klassis kokku saime. Peale keskkooli lõpetamist seadsime mõlemad sammud Tallinna Pedagoogilisse Kooli (Tallinna Pedagoogiline Seminar), et õppida algklasside õpetajaks.
Minu pedagoogitee jäi lühikeseks, aga Eve jõudis ringiga tagasi majja, kus ta kunagi oma kooliteed alustas ja jäi sinna 23 aastaks. Tööga paralleelselt omandas ta kõrghariduse Tallinna Pedagoogilises Instituudis (tänane Tallinna Ülikool).
Mis sundis inimest, kes nii kaua tegeles teiste õpetamisega ning oli jõudnud juba ka vanemõpetaja eksami ära teha, ühel päeval asuma ise taas koolipinki?
Eve sõnul teadis ta juba aastaid, et soovib oma elus midagi muuta. Aga kus suunas? See oli sõlm, mis vajas lahtiharutamist.
“Olin juba päris pikalt enne selle otsuse tegemist mõelnud, et pensionile ma koolist küll minna ei taha. Olin aru saanud, et koolist tuleb õigel ajal ära minna, et mitte mugavaks muutuda, aga lükkasin seda minekut kogu aeg edasi”, ütleb Eve.
Tundub, et saatusel olid Evega omad plaanid.
Kolm aastat tagasi hakkas talle lehest silma kuulutus massaažikursuste kohta ja kuna Evele endale massaaž väga meeldib, siis otsustaski ta kursustele minna. Miks mitte õppida ja teha seda, mis endalegi väga meeldib!
Pikk traumajärgne raviperiood sundis Eve pooleks aastaks koju jääma ja see oli aeg, mis andis mõtetele selgust ja julgust edasi õppida.
Erinevad kursused olid küll andnud mõningad oskused, kuid samas ka kindla teadmise, et ilma inimest tundmata ei saa massaaži teha nii, et sellest ka tõesti kasu oleks.
Ja nii saigi Evest kaks aastat tagasi Tallinna Massaažiakadeemia (endine Martin Ilvese Massaažikool) õpilane. Tänaseks on õpingud nii kaugel, et jäänud on veel mõned eksamid ja praktika ja järgmise aasta kevadeks on Evel püstitatud juba uus eesmärk – teha ära Massööride Liidu kutseeksam. Kaugel pole see aeg, kus ilma kutsetunnistuseta ei ole selle töö tegemine enam võimalik. Õpingutega paralleelselt praktiseerib Eve iga päev oma Toilas asuvas massaažisalongis EveRest.
Millised muutused on see kannapööre ellu toonud?
“Kõige tähtsam on vast see, et olen ise oma aja peremees, minu töö sõltub ainult minust endast. Närvisüsteem puhkab,” mõtiskleb Eve. “Ja muidugi see, et oma oskustega saan inimesi nende hädades aidata, annab ka endale hästi palju positiivset. Samas olen seda tööd tehes aru saanud, et elu ongi lõputu õppimine. Algtõed olen küll selgeks saanud, aga tegelikult on see töö igapäevane õppimine – iga inimene õpetab, iga massaažistiil sunnib midagi uut õppima.”
Millest teiste aitaja ise jõudu ammutab, kust oma energia saab?
“Eks kodu ja pere on need, kelle tugi ja toetus on hästi tähtsad. Hea meelega tegelen jõudumööda spordiga – kepikõnd ja rattasõit on need, mis tõstavad enda toonust ja aitavad pingeid maandada. Ega massööritöö füüsilises mõttes kerge ei ole.”
Aga kuidas on lugemisega? (Minu, kui raamatukogutöötaja “kohustuslik” küsimus).
“Lugemisega on praegu natuke kehvasti, kuna varasuvel perelt kodu võtnud tuli viis kaasa ka kõik raamatud, mis elu jooksul kogutud olid. Eriti kahju on Aabitsate kollektsioonist. Neid olen kogunud alates oma esimesest Aabitsast kuni tänapäevasteni. Aga eks raamatuid koguneb tasapisi jälle uusi juurde ja kodune raamatukogu hakkab taas kujunema. Ja loen ikka ka.”
Evega juttu ajades saan aru, et inimene teeb hästi seda, mis talle tõesti väga meeldib. Kui ta midagi väga hästi teeb, saab talle osaks ka inimeste tänu. Massöörile on kõige suurem tunnustus, kui talle öeldakse: “Aitäh, Teil on kuldsed käed!” Ja seda lauset kuuleb Eve päris tihti.
Ida-Virumaa Aasta Õppijaks valitud Lilli ütleb, et mõte edasi õppida ja end proovile panna tuli talle pähe sama ootamatult kui välk keset päikselist pärastlõunat. Hariduselt on Lilli agronoom ja ta töötas majandis selles ametis 15 aastat, kuni majand likvideeriti ja Lillist sai hoopistükkis postiljon. Selle töö juures nägi ta palju toimetulekuraskustes vanemaid inimesi ja kui Toila vallavalitsus koduhooldusteenuse käivitas, sai temast üks selle osutaja. Nii et hoolimata ootamatult tulnud mõttest, oli Tartu Ülikooli Rakvere Kolledžis sotsiaaltöö õppima asumine ju siiski üsna loogiline asjade käik. Postiljonitöö kõrvalt oli raske õpinguteks aega leida ja see tingis ka ameti vahetamise lasteaiaõpetaja oma vastu. Jälle tuli õppida.
„Kõige suuremaks toetajaks sai mulle mu perekond. Pereliikmed mõistsid ema vajadusi. Tegelikult on vanemana lihtsam õppida, sest elukogemus aitab. Pojad, rääkimata abikaasast, tunnevad uhkust, et ema on omandanud kõrghariduse.” Ühed õpingud õhutasid teisteski valdkondades proovima. Nii sai lihvitud joonistamisoskust ja avastatud lemmiktehnikad.
Nüüd on Lilli leidnud erialase töö ja kutsumuse sotsiaaltöötajana Ida-Virumaa Naiste Tugikeskuses-Varjupaigas. Töö on pingeline, aga pingeid saab maandada maalimisega. „Mõtteis mõlgub enesetäiendamine õigusteaduses, aga eks rahalistest võimalustest olene ka üht-teist, pojad ju tarvis koolitada. Elu oli enne ülikooli nii rutiinne – praegu olen õnnelik, et otsustasin kõrghariduse omandada ja halli argipäeva värvikaks lõuendiks muutsin“, ütleb Lilli lõpetuseks.
Esmakordselt toimus sel aastal TÕNi (Täiskasvanud Õppija Nädala) üritus ka Toila vallas.
14.oktoobri õhtul said Toila Sanatooriumi konverentsisaalis kokku meie valla õpi- ja õpetamishimulised inimesed, et osaled Toila valla Hariduse ja Kultuuri Seltsi läbiviidavast õhtusest „koolitunnist“.
Külalisõpetajatena olid kutsutud tundi läbi viima Külliki Steinberg Andrasest (Eesti Täiskasvanute Koolitajate Assotsiatsioon), kes tutvustas mittetulundusühingut, mis loodi 1991. aastal ning on seni edukalt tegelenud elukestva õppe edendamisega Eestis. Samuti rääkis ta TÕNi raames vabariigis läbiviidud üritustest ja tegevustest. TÕN on saanud traditsiooniliseks üle-eestiliseks täiskasvanu- haridust populariseerivaks ja õppimisvõimalusi tutvustavaks ürituseks. TÕNi ajal on tähelepanu all inimese õppimine ja enesetäiendamine kogu elu jooksul. TÕN on elukestvat õpet propageeriv üritus, mille ajal võimendatakse kõike, mis seostub inimese täiskasvanueas õppimise ja arenemisega.
Maire Merioja (Ida-Virumaa TÕNi koordinaator) rääkis TÕN-i tegemistest meie maakonnas, tutvustas sisseviidud tunnustamissüsteemi. Nimelt tunnustatakse Täiskasvanud õppija nädala raames aasta õppijat, aasta koolitajat, aasta koolitussõbralikumat organisatsiooni ning aasta koolitussõbralikumat omavalitsust. Nagu eelpool juba juttu oli, pärjati sel aastal Ida-Virumaa Aasta Õppijaks meie valla tubli õppija Lilli Andrejev. Heameelt võime tunda ka selle üle, et koolitussõbralikuma omavalitsuse tiitli sai endale Toila vald.
Avinurme Elulaadikeskusest oli kogemusi jagamas Küllike Pärn. See keskus on hea näide sellest, kuidas luik, haug ja vähk ei vea igaüks ise kanti, vaid kogudus, vald ja mittetulundusühing istusid kolmekesi ühte paati ja moodustasid sihtasutuse, mille eesmärk on hoida ja arendada paikkonna omapära ning luua tingimused pärandkultuuri edasiandmiseks.
Keskuses käivad õppimine ja tegutsemine käsikäes, korraldatakse erinevaid kursusi ja õpitubasid, kus lisaks Avinurme kandis põlvest-põlve edasi antud oskusele – puutööle, õpetatakse ka muud huvitavat – saab katsetada vokil ketramist ja kangastelgedel kudumist, õppida vanu kombeid ja tarkuseid; Keskuse köögis saab nii tutvuda, valmistada kui maista traditsioonilisi ja uudseid toite, koduleiba ning ulukikööki. Teisel korrusel asuv koduloomuuseumi püsiekspositsioon "Puust sündinud elu" tutvustab kohalikke puutööriistu, loodust ja eluolu.
Kellel asja vastu rohkem huvi, külastage Elulaadikeskuse kodulehte
Et ükski koolitund ei möödu ilma õpilaste iseseisva tööta, andis tunni lõpus „õpetaja“ Mait Põdra „õpilastele“ ülesande täita ära küsimustik täiskasvanuhariduse teemadel Toila vallas.
Nagu lubatud, teen siin põgusa ülevaate vastustest.
Enamus vastanutest osaleb juba praegu mõne MTÜ, seltsi või ringi töös. Rahvamajade juures tahetakse näha käsitöö-, kunsti-, foto- ja näiteringe. Päris mitu inimest lööks hääl meelel kaasa mõnes laulu- või muusikaringis. Osalejaid oleks ka sellistes ringides, mis tegeleksid kodu-majapidamise, tervisliku toitumise, kokkamise ja aiandusega.
Kui kaasalööjaid jätkuks erinevates valdkondades, siis juhendajaid ei olegi meie endi keskelt niisama lihtne leida. Vaid 3 vastanut ütles, et oleksid kohe nõus mõne ringi etteotsa asuma ja teisi juhendama.
Sportlikust tegevusest märgiti kõige enam ära kepikõnd. Kuigi, kas selle ala harrastamiseks ikka peab tingimata ringi minema? Aga see on minu subjektiivne arvamus.
Elukestva õppe arendamiseks Toila vallas tehti päris palju ettepanekuid: õppida soovijate igakülgne toetamine (õppimisvõimalused ka töötutele ja kodustele inimestele), lühiajalised kursused lilleseadest või aiakujundusest, rahvuslikud ja etnoteemalised õpitoad või -ringid, mis aitaksid säilitada sidet põlvkondade vahel, vanade paekivimüüride taastamine, jututuba, kus räägitud lugudest saaks edaspidi kokku panna mälestusi jne.
Pakutud teemade ring oli mitmekesine ja see annab mõtteainet edaspidiseks tegevuste planeerimiseks.
„Koolipäeva“ lõpetas „söögivahetund“ - Avinurme naiste samal päeval küpsetatud leib maitses imehästi, ainult üks viga oli – natuke väheks jäi.