Karl-Martin Rammot võlub ettearvamatus
Kuidas lühidalt kommenteerite Omaani võistlusi?
Omaani MMil läks mul allapoole ootusi. Kõige suurem põhjus oli fakt, et MM toimus novembris, mis venitas minu hooaja 11 kuu pikkuseks ja ma pidin kolm korda tippvormi ajastama. Novembriks olin ma lihtsalt väsinud ja kustunud ning ei suutnud oma tavapärast tasetki näidata, millestki üllatama panevast rääkimata, mida oleks lootnud.
Edasi lähete jaanuaris Miami, millised võistlused seal tulevad ja kaua seal olete?
Edasi lähme jaanuari alul Floridasse, kus esmalt on Miamis MK-etapp. Pärast seda jään Floridasse veebruari lõpuni, et teha Kanada ja USA koondisega trenni ning võistelda veel kahel Põhja-Ameerika sarja võistlusel. Euroopasse naasen praeguste plaanide järgi märtsi alguses.
Mille poolest on Miami purjetajatele soodus treeningukoht?
Miami on purjetajate seas väga populaarne mitmel põhjusel. Nüüd, kus Rio 2016 on juba vaid kahe ja poole aasta kaugusel, väärtustatakse päris palju seda, et Miamis on sarnaselt Brasiiliaga suhteliselt vaiksed tuuled, mistõttu on seal hea olümpiale mõeldes treenida.
Teiseks on tegu sooja paigaga, kus saab tervisega riskimata talv läbi treenida. Kolmandaks, ja see on vast kõige tähtsam fakt, et purjetajad ei reisi tavaliselt kuskile teise maailma otsa, et trenni teha. Eelkõige sõidetakse ikka võistlustele ja tehakse võistluskuupäevade lähedal teiste riikide koondistega ühistrenne. Nii ka Miamis. Jaanuari lõpus on tavaliselt regatt, aga kogunetakse juba kuu alguses ning jäädakse veel pärast võistlust kohale.
Kus veel maailmas on hea purjetada, võistlusteks harjutada?
Kohti, kus on hea harjutada, on maailmas kindlasti väga palju. Iseasi, kui palju mul on olnud võimalus neid näha, seega räägin vaid oma kogemusest: kõik algab kliimast. Eestis on väga mitmekülgsed tuuleolud ja suvel on siin üpris hea end vormis hoida, sest tõenäosus, et saad treenida vaikses, keskmises ja ka tugevas tuules on suhteliselt suur. Samas ei omanda Eesti välismaalaste silmis kunagi hea treeningupaiga mainet, sest siin on liiga külm. Ilm on pikas perspektiivis vähe etteaimatav ja kõigele lisaks oleme geograafiliselt liiga n-ö ääre peal, siia on Kesk-Euroopast kauge tulla.
Parimad kohad treenimiseks on Euroopas minu arvates Garda järv Itaalias ja Mallorca saar Hispaanias. Eestlasena paigutaks nende kahe kõrvale täiesti võrdväärsena Lohusalu, kus on väga head treeningutingimused. Väga perspektiivikas tundub ka kodune Leppneeme, kus loodan tuleval suvel rohkem treeningtunde koguda.
Mida peate oma tugevuseks? Mis vajab veel lihvimist?
Minu tugevad küljed on eelkõige tugev tuul, millega olen juba selgelt maailma tipus, ja väga vaikne tuul. Kõige nõrgem, minu komistuskivi, on hetkel keskmine tuul, tingimus, mis nõuab kõige vähem spetsiifilist oskust.
Milline näeb välja päev treeninglaagris ja mida üldse jõuate tipus püsides veel peale purjetamise teha, kõrgkoolis õppimine oli kindlasti paras pingutus?
Tavaline päev treeninglaagris oleneb üpris palju sellest, millise laagriga on tegu. Aasta alguses mahulaagris, nagu on seda tavaliselt Floridas, näeb päev välja umbes selline: k 7 äratus, 9-12.30 merel, 13 lõuna, 14-17 ratas, 17.30 kerge eine, 18.30-19.30 jõusaal, 20 õhtusöök, 22 magama.
Kui hooaeg on juba hoo sisse saanud, siis ei tee ma tavaliselt kolme trenni päevas, pigem kaks. Siis varieeruvad ratas ja jõusaal, kuid jõusaalitrenn kestab siis üle tunni. Ja nagu päevakavast näha, millegi muu tegemiseks aega ei jäägi. Tippsport on täiskohaga töö, kus puhkepäevi ei ole. Loomulikult annan ma kehale puhkepäevi, kuid sellist olukorda, kus reedel kell viis saab inimene töömõtted kaheks päevaks välja lülitada, ei tule kunagi. Spordis on kogu eluprotsess suunatud enese parandamisele, paremaks saamisele, käib lõputu töö, et jõuda järgmisele tasemele. Selleks, et selle tegevuse kõrvalt jõuaks midagi muud teha, nt kooli lõpetada, peab olema väga suur tahe ja suurepärane ajakasutus.
Purjetamises on maailma edetabelis kogu aeg nihkumised, on see hea ja kas see tähendab, et sunnib pidevalt võistlema ja vormis olema?
Maailma edetabel on tõesti pidevas liikumises. Kindlasti on see hea, sest näitab pingerea adekvaatsust. Kui sa ei võistle või kui sul läheb kehvasti, siis sa lihtsalt langed madalamale.
Samas, kui sul läheb hästi, siis püsid ladvikus. Järgmisest aastast saab purjetamises maailma edetabelil olema suurem tähtsus, mistõttu võib tõesti aset leida olukord, kus inimesed hakkavad, hambad ristis, seda tabelikohta taga ajama, vahet pidamata võistlema, ootuses, et nende koht paraneks. See võib kaasa tuua pingelise perioodi, kus paljud forsseerivad end igaks regatiks, mistõttu kõige tähtsamateks võibolla jõudu enam ei jätku. Ma loodan olla nii tasemel, et olen võimeline hoidma edetabeli kõrget kohta, kuid samas pidades siiski meeles, et tähtsad regatid on MM ja EM.
Kui tähtis on võistlustel treeneriga koos olla ja kui suur roll on tippsportlase jaoks treeneril?
Tippvõistlustel on treeneri osa suur. Regattidel, kus kõik on andmas endast maksimumi, saab treener tihti psühholoogiliselt hoida sind rahuliku, ajada sind rohkem ärevaks, täpselt nii nagu sel hetkel vaja. Lisaks on treeneril suur roll sõiduks valmis olemise seisukohalt. Treener aitab koguda infot võistlusrajal ootavate tingimuste kohta - hoovus, tuule suund, tuule suuna muutused ja nende tihedus, periood jne, ning seda kõike minuga läbi arutades ja analüüsides teha n-ö lahinguplaan.
Seega, tipptulemuseks on kindlasti vaja sportlase ja treeneri ladusat koostööd, mitte ühe või teise 100% panust.
Olete võistluste eel ka sabinas või suur rahu ise?
Võistluste eel otsin tavaliselt optimaalset võistluseelset ärevust. Väga sabinas olla pole hea ega ka suur rahu-ise-olek ei lõpe ilmselt kõige paremini. Kuskil seal kahe vahepeal peaks sportlane tahtma enne tähtsat võistlust olla.
Kas oma abikaasa lähedal olek on toeks või vastupidi - hea, kui ta on kaugel, saab ju ikka suhelda?
Mulle sobib, kui abikaasa minuga kaasas on. Oleme nii kaua koos olnud ja ta on nii kaua purjetamist kõrvalt jälginud, et tunneb mind läbi ja lõhki, teab, millal paar julgustavat sõna öelda, millal eemale hoida ja vaikida. See teeb temast võistluse ajaks mitte niivõrd abikaasa, kuivõrd kasuliku meeskonnaliikme, kes aitab toitlustamise ja muu sellise tegevusega tublisti kaasa ja laseb mul keskenduda vaid merel toimuvale.
Kuna ta enamasti siiski pole kaasas, siis loomulikult eelistan hoida temaga lähedast kontakti, Skype´i teel õhtuti rääkida jne.
On purjetamine maailmas ikka rikaste spordiala? (1980. a Pirita olümpiaregati eel levis arusaam, et siia tulevad vaid rikkad, sest mujal maailmas, v.a sotsialismimaades jaksavad sellega tegelda vaid jõukad inimesed.)
Purjetamine rikaste spordiala - tänapäeval ei. Purjetamine on rahvale kergesti kättesaadavaks tehtud. Kui laps läheb trenni, talle hakkab meeldima, ta teeb kõvasti trenni ja on veel andekas ka, siis rühib ta üpris kiiresti rahvuskoondisesse, kust leiab alati tuge, et saada võistelda, end näidata ja järgmisele tasemele viia. Paljudes riikides on kogu sport üles ehitatud riigi rahastusele. Inglismaa koondisel näiteks ei tohi isiklikke sponsoreid üldse olla, mis viitab sellele, et isiklikku rahakotti pole samuti tarvis.
Eestis on hetkeseis vähe keerulisem, ainult riigi ja muude organisatsioonide toele lootes on absoluutsesse tippu jõudmine ütlemata keeruline, sest aasta läbi kodus harjutamine pole võimalik. Kuid siiski, rikkus ei taga sulle edu ega vastupidi, ise pead mees olema!
Mis teid purjetamises võlub?
Mind võlub ettearvamatus. 100 m sprindis sa tead suhteliselt täpselt, mis sind ees ootab. Purjetamises pead end vastavalt ilmastiku- ja võistlustingimustele väga erinevalt häälestama.
Iga päev on erinev, öeldakse, et samasugust tuult, täpselt samasuguseid olusid ei tule enam kunagi. See hoiab kogu protsessi äärmiselt huvitava, kunagi ei hakka igav.
Lisaks võlub mind loomulikult meri kogu oma ilus ja uhkuses.
