Kümme aastat hiljem on tõrjemeetodid ikka samad: taimede väljakaevamine, õisikute mahalõikamine ja hävitamine ning taimede mürgitamine.

Pindala, millelt karuputke tõrjutakse, on Madli Linderi sõnul suurenenud, sest teavitatakse uutest kolooniatest. Seevastu putkede tihedus kolooniates on vähenenud.

Karuputke seemned kanduvad edasi peamiselt loomakarvade, autorataste või vooluveega. Jõgede ja kraavide kallastel on kolooniaid palju, sest mürgitamine on seal keelatud ning taimed tuleb käsitsi välja kaevata.

Probleeme valmistavad eramaade omanikud, kes ei luba enda territooriumilt putke tõrjuda, sest see on nende arvates mesilastele hea korjemaa või muidu väga ilus.

Päris karuputkevabaks ei saa Eesti kunagi, selleks on see taim liiga visa.

Loe edasi 22. juuli Põhjarannikust.