Valla haldusjuht väitis, et talle käiakse tunnustust avaldamas korda tehtud kalmistu eest. Surnuaed olla nii käest ära olnud. Ei vaidle, et oli paiku, kus oleks vaja olnud laialivalguvaid põõsaid ohjata. Muidugi on kergem võsalõikajaga plats puhtaks lasta, kui põõsast raagus oksi välja lõigata.

Ilus, aga kas hea?

Ilmselt need inimesed, kes käisid surnuaias pärast põõsaste õitsemise aega või sügisel pärast lehtede langemist, pidasid neid mõttetuks võsaks. Lepa ja toominga võsa, samuti mingit ekstra räämas ja lageraiet väärivat paika Kose kalmistul polnud.

Muidugi on unustatud hauaplatse, kuhu kahetsusväärselt prahti sokutatakse. Mitte väga kaua aega tagasi istutati kalmistu idaküljele kuusehekk, mis kasvas jõudsalt ja oli vaja isegi jõulukuuskede raiumist keelav kiri üles panna. Hekk on nüüd kadunud, kalmistu piirdeaed on välja puhastatud - ei saa salata, et pilt on ilus, aga kuival ajal teelt autorataste poolt üles keerutatud tolm rullub rõõmsasti üle haudade.

Eestlane ei ole stepirahvas ning talle ei ole kunagi meeldinud elada võõraste pilkude all. Tõdegem, et nüüd lagedale jäänud betoonist hauapiirded ilusad küll välja ei näe. Kasvavad ilupõõsad varjasid ja pehmendasid seda vaatepilti.

Rohkem hoolivust

Sel asjal on veel üks külg: me armastame toonitada, kui maalähedased, rohelised, ökoja metsainimesed oleme. Päästame konni (ei ole kuulda olnud, et need konnad pärast kudemist teisele poole teed tagasi aidataks), suuname teetrassid arvatavast kotkapesast kõrvale, jälgime mugavalt arvutist loomade ja lindude tegemisi ning oleme uhked oma ainulaadse ökodukti üle.

Miskipärast peetakse põõsaid ja võsa looduses üleliigseks ja taunitavaks, aga ei teata, et seal pesitsevad väikesed värvulised-laululinnud, kes suve jooksul hauvad valdavalt kaks kurna ja hävitavad lugematus koguses röövikuid ja muid pahalasi. Kose kalmistule neil enam asja pole, sest linnukesed, kes pesitsevad põõsastes, ei tee oma pesa iialgi männilatva. Oleks tore, kui rahvas tunneks neid väikseid tegelasi, kes peale kevadist lauluaega vaikselt ja tähelepandamatult looduses toimetavad.

Ei ole tarvis pidada ainult suuri puid väärikaiks, oma koht on ka põõsastikel. Vastasel juhul jõuame tõesti selleni, et meie kõrvu paitab ainult rämedalt lärmav hakkide ja künnivareste koloonia. Nemad on ka teadupärast värvulised ja pealegi laululinnud.

Kalmistust veel niipalju, et ei tahaks, et seda kasutataks lemmikloomade matmispaigana, sealt võib leida vähemalt ühe võõrapärase nimega hauatahvli, mille all on arvatavasti koer, kass või madu.


Viivi Laanet

Vastuseks Viivi Laanetile

Tänan proua Laanetit kirja eest ja luban endale vastuseks mõned kommentaarid. Kose kalmistu korrastamiseks ei ole kunagi kusagilt "ideid ammutatud". Igapäevast tööd tehakse vastavalt Kose kalmistute kasutamise eeskirjadele ja kooskõlas dokumendiga "Muinsuskaitse eritingimused kalmistu heakorrastamiseks".

Heakorratööde eesmärgiks on kalmistu korrashoid. Aastate jooksul on jäänud ja jääb ilmselt edaspidigi palju hauaplatse korrastamata. Nendele istutatud taimed ja põõsad jäävad hoolitsuseta, mistõtt u need enam ei kaunista, vaid risustavad kalmistu üldpilti. Vastavalt eeskirjadele on kalmistule (oma hauaplatsi piires!) istutatavate puude, põõsaste ja hekkide lubatud kõrgus vastavalt 2, 1,5 ja 1 meetrit. See tähendab, et näiteks hekke tuleb regulaarselt pügada ja kanda hoolt, et sinna ei koguneks lenduvat prügi ja kuivanud puulehti. Kalmistuvahi hinnangul on ca 2/3 hauaplatsidest suuremal või vähemal määral hooldatud. See tähendab, et suur osa kalmistust koos teede, puude, hekkide ja põõsastega vajab meie töötajate hoolt. Proua Laaneti emotsionaalsed väited Kose kalmistu lageduse, ilupõõsaste mahavõetuse ja laululindude pesavõimalusest ilma jätmise kohta ei vasta lihtsalt tõele.

Raske on mõista, mida on peetud silmas lageraide all. Kalmistu lõunaküljel (mitte idas) kasvanud noored kuused olid istutatud ajaloolisele kiviaiale nii lähedale, et oleksid edasi kasvades kujutanud oma juurestikuga ohtu aiale. Meie soovime aga, vastavalt muinsuskaitse eritingimustele, eksponeerida piirdemüüri täies mahus ja see taastada.

Kui kirja autoril on andmeid, et Kose kalmistule on maetud lemmikloomi (mis on kalmistu kasutamise eeskirjadega keelatud), siis on tema kohus sellest teatada kalmistu valdajale, aga seda mitte ajalehe kaudu.

Vastab tõele, et kalmistu töötajad on korduvalt saanud inimestelt kiita viimastel aastatel Kose ja Tuhala kalmistul tehtud töö eest. Kasutan siinjuures võimalust avaldada tunnustust selle töö eest kalmistuvaht Märt Tiitsule ja kalmistutöölisele Vambola Saareoksale.

Andres Lutsar
Kose valla haldusjuht