Kas lammutamine oli vale samm? Pikk tee Kohila uue jaamahoone ehitamiseni
Mõned elanikud mäletavad suuri ehituskivide koormaid, mis ootasid ehituse algust. 1999. aastast on näha jooniseid, kus uus raudteejaam on märgitud hoopis vana kõrvale Rapla-suunas. 2004. aastal tehti majale ehitusekspertiis, mis juba siis ei ennustanud midagi head, sest maja asus maapinna suhtes justkui kausis. Siiski jäid nii ühed kui teised plaanid ootama, sest vanast jaamahoonest ei tahetud nii lihtsalt loobuda, ehkki maja muinsuskaitse alla ei kuulu.
Vahepeal aga lagunes maja edasi. 2008. aastal tellis Edelaraudtee AS Ehituseksperdilt uue ekspertiisi, mis ütleb, et kapitaalremont majas oleks isegi mõeldav, kuid vundamendi taastamine ja hoone tõstmine platvormiga ühele tasapinnale on niivõrd kulukas ettevõtmine, et targem on uus hoone ehitada.
Kohila vallavalitsus ja volikogu koos kõigi asjaomaste komisjonidega on viimased viis aastat vahelduva eduga koos majaomaniku, ASga Edelaraudtee arutanud jaama tulevikku nii- ja teistpidi. Isegi juhul kui Edelaraudtee andnuks hoone tasuta vallale üle, puudub vallal lähitulevikus finantsvõimekus nii mahuka investeeringu tegemiseks. Siiani ei ole leidunud ka ühtki eraettevõtjat ega -isikut, kes oleks nõus katma kulud, mida tuleks teha, et jaamahoone senisel kujul säiliks ja jaamana funktsioneeriks, sestap jõuti lõpuks kokkuleppele, et vana ja lagunenud maja lammutatakse ja AS Edelaraudtee investeerib uude väiksemasse, eriprojekti järgi valmivasse kivi- ja puitehitisse (mitte konteiner vmt), kus lisaks jaamapersonali tööruumidele oleks reisijate jaoks ooteruum, avalikud käimlad jmt. Koos uue jaamahoonega ehitatakse ka uued jalgteed ja ohutum raudteeületus. Valla vahendistest pikendatakse jalgtee kuni alevi keskuseni välja
Armasa vana jaama lahkumine on kurb paratamatus. Siiski jääb meie vana jaam elama fotodel, mida plaanitakse eksponeerida uues jaamas ja väärtuslike puidust ehitusdetailidena (aknad, tahveluksed jmt), mida säilitatakse Hageri muuseumis.
Eeva Kumberg
__________________________________
Vanad hooned ja miljööväärtuslikud alad
Vanade hoonete korrastamisel tuleks lähtuda põhimõttest, et teha nii vähe kui võimalik ja nii palju kui tõesti vajalik. Selleks, et vajadused ja võimalused selguksid, tuleb anda aega nii endale kui ka majale. Mis ei tähenda muidugi seda, et pisivead nagu katuse läbijooksud ja muud hädapärased tööd peaks jätma tegemata ja ootama kuni hõlpsasti likvideeritaval veal on ulatuslikud tagajärjed.
Kohila jaamahoonest.
Loodan südamest, et Kohila raudteejaama hoone lammutamise otsus on põhjalikult kaalutletud. Raudteejaama lammutamine peaks olema võimaluste pingereas viimasel kohal. Kohila jaamahoonel on tähtis roll eelkõige kohaliku ajaloo mälestusmärgina Kohila mõisa ja paberivabriku kõrval. Teatavasti algas Kohila märkimisväärne arenemine just sajandivahetusel, kui 1893. aastal rajati puupapivabrik ja 1901. aastal läks käiku raudtee. Jaamahoonega on seotud 1905. aasta sündmused, kui talupoegade ülestõusu käigus süüdati raudteejaamas piiritusevaatidega täidetud vagunid, ning ka II maailmasõja sündmused, kui taganevad Saksa väed üritasid õhkida paberivabrikut, kuid vabriku töölised plaani nurjasid, tõkestades õhkimisrongile sissepääsu jaama. Seepärast arvan, et Kohila raudteejaama ajalooline hoone peaks mingil kujul ajas edasi elama, kasvõi väikeste detailidena. Näiteks võiks uuest jaamahoonest leida vana hoone täispuidust tahveluksed ja ootesaali põrandaplaadid ning sisekujundaja kaasabil võiks vana hoone ehisdetaile kasutada uues funktsioonis sisekujunduselemendina. Loomulikult ei asenda detailide taaskasutus ajaloolise hoone kaotust, kuid kui tahta edasi mõelda, võiks nutikad disainerid saavutada päris põneva tulemuse, mis omakorda oleks võimalus, kuidas vana hoone saaks inimeste mälus edasi elada.
Foto: Eeva Kumberg
Miljööväärtuslike hoonestusalade puhul on tähtis just piirkonna terviklikkus. Siinjuures ei ole oluline vaid hoonestus, vaid ka sinna juurde kuuluv haljastus, tänavavõrk ja sotsiaalne aspekt koos tavaks saanud harjumuste ja kommetega. Miljööväärtuslik ala on harjumuspäraseks saanud keskkond, mis on ehedalt säilinud ja kannab ajas edasi teavet.
Säilitamist väärivad alad, mis on konkreetsele piirkonnale iseloomulikud ja määravad piirkonna identiteedi. Miljööväärtuslike alade määratlemine ja püüd neid hoida on ajendatud soovist säilitada asula omanäolisus.
Miljööväärtuslikest hoonestusaladest kõneldes räägitakse tavaliselt esimeses järjekorras hoonete detailidest. Et ei tohiks paigaldada plastikaknaid ega kasutada imiteerivaid materjale nt kiviimitatsiooniga plekk-katusekate. Ma pigem alustaks üldisemalt - miljööväärtusliku hoonestusala muudatusi või uuendusi planeerides tuleks kasutada traditsioonilisi materjale ja lahendusi. Miljööväärtuslikke hoonestusalasid võib olla erinevaid - need võivad olla tsaariaegsed raudteejaama piirkonnad koos tööliste barakkidega, vabariigi algusaastatest säilinud puitarhitektuuriga linnaosad või stalinistlike kivihoonetega ehedad elamukvartalid või veel hoopis midagi muud. Selleks, et mingi piirkonna iseloomulikud tunnused välja selgitada ja kaardistada, tuleks potentsiaalsed miljööalad inventeerida.
Kui ülevaade alade iseloomulikust planeerimisstruktuurist, mahulisest ülesehitusest ning piirkonna eripära kujundavatest detailidest olemas, on võimalik seada piirkonna kaitse- ja kasutustingimused, mis peaksid tagama selle väärtuste ja identiteedi säilimise.
Miljööväärtuslikul hoonestusalal hoonet korrastades või uushoonestust rajades peab tehtud parendus sulanduma ümbritsevasse keskkonda, mitte silma paistma (eristuma). Ning tulles tagasi algusesse - selleks, et tehtud uuendused silma ei kriibiks, tuleks teha nii vähe kui võimalik ja nii palju kui vajalik.
Karen Klandorf
Muinsuskaitseamet
Raplamaavaneminspektor
Kohila jaamahoone ehitati aastal 1928. Foto: erakogu
