Kas Rae valla põllumeeste elul polegi midagi häda?

Põllumajandus vaevleb kriisis – idaturu ärakukkumine ja piimahinna langus tervelt kolmandiku võrra, seakatk ja massiline sigade hädatapp, toetuste vähenemine jpm, mis paneb põllumehi endalt küsima, kas ja kuidas edasi minna, sest pangalaenud tahavad tasumist ning lõputult ei saa keegi tööle peale maksta.

„Järske muutusi ma veel ei plaani – tootmist lõpetada on kergem kui uuesti alustada,“ põhjendas Margus Valgma, kes on teravilja- ja kartulikasvatajana tegutsenud üle kahekümne aasta ning näinud igasuguseid aegu. Eriti raskeiks hindas ta aastaid, kui Maapank läks pankrotti ning raha ei saanud kätte. Laenu ka ei antud. Valida on halva ja halvema vahel

„Praegu antakse laenu, aga pole, millega tagasi teenida,“ lisas Valgma. „Tuleb topelt rabada, et ära elada. Paberimajandust tuleb ka juurde. Pinge on suur. Pensionile minna ei saa, ma pole veel viiskümmendki, nii et peab jätkama, kuniks tervist.“

Liiva talu peremees Meelis Aaslaid teab, mida tähendab tootmise lõpetamine. 2006. aastal tegi ta lõpparve seakasvatusega Kose valla farmis, kus tal oli üle viiesaja sea. Põhjuseks nõudluse vähenemine, kuna oma seakasvatust laiendanud Rakvere lihakombinaat temalt enam mõistliku hinnaga liha kokku ei ostnud.

„Nüüd, seakatku valguses, tegin toona õige otsuse, et ei hakanud sinna enam investeerima ja panin punkti,“ nentis Aaslaid. Praegu on ta pühendunud teraviljakasvatusele: „Kogu vili, mis lauale paned, ostetakse ära ja viiakse laiali üle maailma.Tänavu pole saagil viga, aga hinnad on kesised.“ Vilja all on tal ligi nelisada hektarit, peamiselt nisu, otra ja rapsi.

Ta leiab, et üle viie aasta pole praegu tootmises mõtet perspektiivi võtta, kuna üldine ebakindlus on suur. Ja kogu põllumajandus taandub globaalsele süsteemile, Eesti ei seisa eraldi. „Kui üle investeerida, arvestada kõrgeima kokkuostuhinnaga, on häda käes,“ ütles Aaslaid ja lisas, et meie liberaalses turumajanduses ei saa ta arvestada, et riik tuleb appi, loota saab vaid enda peale.

Oodatakse võrdset kohtlemist

Kogenud viljakasvataja Arnold Põldmäe ei sea riigile samuti erilisi nõudeid, kuid peab kõige teravamaks probleemiks, et Euroopa Liit ei kohtle eri riikide põllumehi toetuste jagamisel võrdselt. See vähendab Eesti põllumeeste konkurentsivõimet. Toetuste jagamisel on palju teadmatust. Nii liikusid põllumeeste seas arutlused, kas ja millal nad tänavu üldse midagi saavad. Kui tavaliselt on toetus laekunud detsembris ja selle järgi on seatud ka pangalaenu tagasimaksed, siis raha viibimine kas või kuu aja võrra tähendaks kohe suuremaid kulusid viiviste jms võrra.

„Tänavune suvi oli ka eriline, sest soe viibis ja vili küpses hilja, mis tähendab suuremaid kuivatuskulusid ja kehvemat kvaliteeti,“ nentis Põldmäe.

Linnalähedaste põldude harijana on ta kokku puutunud ka spetsiifiliste küsimustega. Palju põlde on täis ehitatud maju ja teid ning haritav maa on jagunenud nende vahel siiludeks. Kõige väiksem tükk on tal 1,7 hektarit. Selline jupitamine teeb harimise keerulisemaks ega võimalda senist viljavaheldust, mis põhjustas aga probleeme PRIA toetuste saamisega. Pealinna külje all olemine tähendab ka kõrgemaid maa rendihindasid, samas kui viljahinnad langevad.

Uued investeeringud on pandud ootele

Viljamüük käib börsi põhimõttel. „Võtan hinnapäringud neljalt suuremalt kokkuostjalt ja kui saan pakkumise, on mul kaks tundi aega otsustada. Väga ettevaatlik peab olema, et teha õige otsus,“ märkis Põldmäe. Ta on rahul, et käivitas eelmisel aastal uue kuivati, sest see annab vabamad käed. Oma korraliku kuivatita ja nüüdisaegsete põlluharimismasinateta ei suudaks reel püsida.

Sügisel võttis ta veel uue külviku, aga järgmiste investeeringute peale praegu ei mõtle: „Pean aru pidama, kuidas olemasolevate tingimustega jätkata. Juhul kui investeerida ei saa pikemat aega, langed konkurentsist välja.“

Palju keerulisemaks hindas ta loomakasvatajate olukorda. Kui piim toodab kahjumit või seafarm suletakse, tulebki lõpetada.

„Viljahind sai õigel ajal lukku pandud,“ oli rahul Raul Väinsar, kes tegeleb nii looma- kui ka viljakasvatusega. „Viljaga ei ole kõige kehvem aeg. Aga veisekasvatuse lõpetame vist ära või jääme ainult lihaloomade peale. Lihamüügiga on ka nii, et järjekorrad loomade äraandmiseks on veninud kahe-kolme kuu peale. Kui loomakasvatusega jätkata, tuleks investeerida uutesse sõnnikuhoidlatesse. Mõtleme veel!“

Kuulsa robotlauda omanik Endel Albin ütles otse: „Seis on kehv, raha on vähe. Või Tõnissoni sõnadega: õieti nagu polegi teist. Piimahinnad on langenud võrreldes eelmise aastaga kolmkümmend protsenti, tipphindadest koguni poole võrra. Eelmisel aastal langes ära ka piimalehma otsetoetus, mis on kokku ühe kuu piimaraha. Investeerimine tuleb praegu ära unustada, aga karja üritan säilitada.“

Albini sõnul tuleb rohkem kui kunagi varem tegeleda vana tehnika remondiga, et tööd ikka tehtud saaks. Inimesi ta koondanud pole, aga ega töötajaid pole tal kunagi ülearu olnud ja headest töötegijatest on igal pool vajaka.

Ta arutles, et eks põllumees peab oma riskidega ise toime tulema, aga toetuse mõte on ka toiduhindade hoidmine kättesaadavana. Kuna lähiajal likvideeritakse karju, võib hind korraks isegi langeda. Kui aga noorloomi juurde ei tule, on aastapaari pärast pilt teine.

Hambaid peab näitama

Põllumeeste meeleavaldusse Toompeal septembri keskel suhtusid küsitletud põllumehed pigem ettevaatlikult. Kiire tööaeg, ei olnud endal mahti minna. „Aga vahepeal peab hambaid näitama,“ leidis Arnold Põldmäe, kes toetas protestimist.

Endel Albin oli seda meelt, et kui dialoogiga ei saa asju klaaritud, siis suure käraga seda vähem. „Kuigi jah, Euroopas küll möllatakse,“ viitas ta hiljutisele põllumeeste meeleavaldusele Pariisis.

„Pole mõtet viriseda,“ ütles Meelis Aaslaid. „Panen parem talivilja maha.“