Saime uude majja ka korteri, mis osutus aga 7-liikmelisele perekonnale kitsaks. Probleemi lahendamiseks lisati üks klassiruum elamispinnaks ja vannituba muudeti koridoriks. Nüüd oli meil ruumi piisavalt.

Kasutati uudisasja – keskkütet, mida köeti puudega. Juba talvel tõid maamehed reeteega järgmise kütteperioodi halupuud kohale.Kuna kooli puukuur ei mahutanud neid kõiki ära, siis laoti õuele pikad küttepuude riidad – suurepärane võimalus peituse ja luuremängude tarvis. Alles mitme aasta pärast hakati katlaid kütma kivisöega.

Koolihoone teisel korrusel asus väike saal, mida kasutati nii aktusteks kui üldkogunemisteks. Kuna traatvõrgust aknakaitsed puudusid, ei lubatud seal pallimänge. Peagi saadi aga vajalikud raamid ja suuremad poisid käisid saalis talvisel ajal võrkpalli harjutamas. Väiksemate mäng oli rahvastepall, kus kaptenil oli ikka mitu elu.

Kohe uue koolimaja taga algas küllaltki tihe okaspuumets sarapuupõõsastest alusmetsaga – Männik. Ideaalne koht meieealistele vahetundide ajal ringijooksmiseks ja füüsiliseks rabelemiseks. Ainult et kuiv ilm pidi olema, muidu tassiti jalgadega pori majja. Talvel pandi kohe välisukse juures lumelauad alla ja kiirustati suusaradadele või õige lamedast kallakust alla liuglema. Kahju, et lähikonnas korralikke künkaid ei olnud.

Umbes poole kilomeetri kaugusele jäi Männiku spordiplats. Kitsuke küll, aga andis ometi võimaluse taguda vutti, mis oli juba siis kõige populaarsem pallimäng. Aga ka soome pesapalli harrastati ja Keila oli selle Eestis vähelevinud sportmängu peamisi kantse. Omavahel konkureerisid 3-4 Põhja-Eesti meeskonda ja Keila oma tuli 1938. a koguni Eesti meistriks. Kergejõustikku harrastati kuidagi juhuslikult. Vaid mõned mehed treenisid siis temaatiliselt. Teised läksid võistlustel niisama proovima ja eks tulemused olnud siis ka vastavad.