Keila linna nädala tegija: Helve Rehepapp

Helvel on praegu kiired ajad. Nagu ikka enne kooliaasta algust - raamatud saabuvad liiga hilja, aga kõik tahavad ju õpikud kohe kätte saada. Saabuvad trükised tuleb ära jagada, markeerida, arvutisse kanda ja lõpuks ka laiali jaotada.

Kui Helve Rehepapp 1. jaanuaril 1975.aastal Keila Keskkooli kitsukesse raamatukogusse Pargi tänaval tööle tuli, vangutas ta pead ja kinnitas, et siia ta kauaks küll ei jää. Ei jäänudki, juba sügisel koliti Põhja tänava uude hoonesse. Seal sai ta oma käe järgi välja arendada klassikalise kooliraamatukogu. Nüüd uue Keila Kooli hoones taas, aga neid ruume peab Helve rohkem huviraamatukogule sobivaks.

Helvel on pildistamise ajal kiire, ei taha ka usutleja teda kaua segada. Seda enam, et loo kirjutamiseks on hea aluseks võtta Keila Lehe toimetusele saabunud anonüümkiri Helvest. Mõned lõigud sellest: Helve on elurõõmus, sõbralik, lahke. Tegeleb lastega südamlikult, alati abivalmis leidma rohketest ruumidest seda ainukest teost. Kui lastel jäävad tunnid ära, on klass(-id) raamatukogus, seal tegeleb nendega Helve, jälgib korda, loeb ise ja paneb ka lapsed lugema.

Tohutu suur raamatukoguruum pakub silmale rõõmu hästi hooldatud taimede-lillede rohkuse poolest. Raamatukogu töökeskkond on mõnus - vaikne, valge ja korras. Ja Helve liigub nagu haldjas lapse juurest lapse juurde, kui vaja, vaigistab, soovitab, vestleb. Ja lapsed arvestavad temaga - keegi ei hakka vastu, isegi „ ei tehta nägusid" . Helvel on haruldane mälu - ta teab tohutult palju laste nimesid, kus klassis laps käib. Vähe sellest - ta mäletab paljude rüblikute isade-emade nimesid, see teeb nii mõnedki valjuhäälsemad küllaltki vaikseks. Korra, vaikuse ja puhtuse järele valvab Helve ise. Kuigi - ruumide ilu pidi ise lapsi distsiplineerima - nii ta ütleb.

Seda lugu saavad kõik Helve ajal Keilas koolis käinud inimesed oma mõtetes jätkata.