2010. aastal korraldas linnavalitsus konkursi, et leida Keilat tutvustavat filmi. Võitis Norman Tamkivi, Piret osales kolme tööga.

Piret ei võitnud, kuid tema filmid paistsid silma originaalse süžee ja suurepärase montaaži poolest. „Ega ma lähtunudki sellest, et Keilat tutvustada, vaid pigem jutustada (ositi väljamõeldud) lugusid Keila inimestest. Tehnilise osa tegin kõik ise, kuigi ega seal palju teha polnudki: olin ise režissöör ja operaator samal ajal, sõbrad Ann, Heldena Kadri-Ann, Sandra, Tairi ja Lisanne olid abiks," räägib toona 18-aastane olnud Piret, tunnistades, et punt oli tõesti lahe. Parimad sõbrad on nad tänaseni.

Nüüdseks on filme juurde tulnud. Viimati esimese kursuse lõputööna valminud „Age". On märkimisväärne, et koos režissöör Rein Zobeliga tehtd film jõudis tudengifilmide festivali Sleepwarkers kavasse ja linastus menukalt sel kolmapäeval. Esimese kursuse tudengi töö jõudmine „uneskõndijate" festivali võistlusprogrammi on väga tunnustust väärt tulemus.

Piret elab praegu Tallinnas, kuid peab ennast endiselt keilalaseks.

Vanemad elavad ju Keilas. Ema töötab Enstos ja on kasvataja Baptistikoguduses pühapäevakoolis. Aeg-ajalt kauneid olustikufilme üllitav isa tegeleb Tallinna Tehnikaülikoolis pooljuhtmaterjalide tehnoloogia õppetooli juhina.

Piret on kindel, et valis enda jaoks kõige sobivama ala: „Filminduses töötamine on iseenesest äärmiselt huvitav, kuid samal ajal ka väga raske, mis mulle väga meeldib. Operaatori amet on jällegi väga tehniline, aga samal ajal nõuab piiritut loovust. Igav ei hakka kohe kindlasti." Täpsema spetsialiseerumise jätab Piret siiski edaspidiseks.