Oma koolis, Tallinna 32. keskkoolis oli ta popp poiss: „Jooksin, hüppasin ja mängisin palli suhteliselt hästi," meenutab Sven. „Koolist saadeti mind 10 olümpiastardi võistlusele, kus ma võitsin mingi jooksu ja kergejõustikutreener Enn Lääne pani seda tähele." Nõnda sattus ta Tallinna Spordiinternaatkooli kuuendasse klassi. „ Nagu hiljem selgus, olin teinud sisseastumiskatsed Svea Reintakina - minu tulemused läksid eksituse tõttu tüdrukute arvestusse. Kui selgus, et ma tüdruk pole, olin ma juba kooli vastu võetud," naerab Sven oma sporditee alguse kurioosumi üle. Ju olid tulemused piisavalt head ka poiste hulgas, sest kooli kergejõustiku osakonda ta jäeti. Nalja erilisus on selles, et Sveni abikaasa nimi on ka Svea.

Sven on olnud tegev ka Eesti korvpalli kõrgeimas liigas, ta oli korraks arvatud TPedI meeskonda. „Ega ma suurt korvpalli ei osanud, peamiselt hüppasin ja jooksin," räägib Sven, kes oli üks esimesi korvpallureid Eestis, kes tavatses palli korvi pealt sisse suruda - kui platsile lasti. Suure korvpalli perioodi lõpetas jalaväänamine. See õnnetu juhtum tekitas kergejõustikuringkondades paraja skandaali, mille tulemus oli, et tippkergejõustiklastele tunnistati pallimängud mittesoovitatavateks.

Korvpall tuli päevakavasse taas pärast Keilasse kolimist 2001. aastal. Ta mängis aastaid Keila meistrivõistlustel, meeskonnakaaslasteks Andrus Nagel, Ülo Merisalu, Timo Suslov , Aivar Kuusmaa, Ivo Saksakulm.

Sven soetas Keilasse lõunaossa väikese maja, ehitas selle suuremaks ja on siinse elamisega väga rahul: „Keilas on kõik olemas mis vaja". Peres kasvab poeg, tütred on juba suured ja teinud Sveni kahekordseks vanaisaks. Praegu kulgeb suur osa Sveni elust Norras, kus ta firma tegeleb ehitusega ja sport on jäänud tagaplaanile - mis ei kahanda sugugi tema nooruspõlve saavutusi.