Teisel pühapäeval otsustas vaimulik kasutada teist Keilasse viivat peateed, seekord idapoolset. Kuid ka seekord läks nihu, sest taas pööras ta liiga vara ära, jõudmata sihtpunkti.

Kolmandal korral proovis preester kolmandat, lõunapoolset teed, mis pidanuks ta viima vajalikku paika ja neljandal neljandat, läänepoolset teed, kuid iga laupäeva õhtul sattus ta valele teele. Kui möödunud oli neli pühapäeva ning mitte ühelgi neist ei saabunud Keilasse vaimulikku, arvas kogukond, et preestril oligi see nii kavas. Nad mõtlesid, et nad on liiga vähetähtsad, et nende peale aega kulutada. Kuid nii rahvas seda jätta ei tahtnud ja nad võtsid nõuks, jõukad nagu nad olid, ehitada võimalikult kiiresti üks suur ja võimas kirik, mille punane katus kaugele paistaks, et vaimulik seda näeks ja ümber mõtleks. Kõik läkski plaanipäraselt, aga kogukond ei teadnud, et nad ehitasid oma kiriku täpselt keset oma kodulinna, nii et seda oli näha igale peateele, ükskõik millist ka ei kasutatud. Kuna vaimulik soovis oma lubadusest kinni pidada, hakkas ta linnast tulema ka viienda laupäeva õhtul ja kuna kiriku suur punane katus kuuvalguses kaugele paistis, leidis preester Keila üles ja oli seal pühapäevaks kohal.

Hiljem, kui vaimulik ka teisi peateid kasutas, avastas ta, et kirik paistab välja ükskõik kust suunast ta ka ei tulnud ja nii jätkas ta igal pühapäeval Keilas käimist, arvates, et kirik kui suunanäitaja on Jumala kätetöö. Usklik kogukond oli rahul sellega, et nende plaan läks täide, kuid nad ei saanudki kunagi teada, et nad olid loonud omamoodi kompassi. Ka tänapäeval on igal Keilasse saabuval neljal teel näha suurt kirikut.