Piisab mõni hetk Iirist jälgida, kui on selge, et tal on eeskujuks väärt õpetajad: märkus korrarikkujale on tulemuslik, tunni alguses tähelepanu saavutamine ei ole ka põhikooli klassi ees keeruline, suhtumine õpilastesse on sümpaatne, mulje soe. Iiris: „Esimene aasta oli keeruline, aga sel aastal ma juba tean, mida oodata, oskan olla valmis ootamatusteks. Mulle meeldib. Tahaksin ise ka veel õppida. Kevadel otsustan, mis edasi saab." Ta võiks ju hoopis teatrikriitik olla. Vanemad olid Iirisel agarad teatriskäijad ja õpetasid ka tema teatrit nautima. Keskkoolis kaalus Iiris ka näitlejaks pürgimist. Pragmatism, mis pani tal sellest plaanist loobuma, paistab ka praegu jutus välja. Ehk elab ta oma teatripisikut kooli raadioringi „Hugo" juhtides välja? Kirjandus näib olevat Iirise lemmik. „Unt ja Kivirähk ja mitte ainult," on lemmikute loetelu algus.

Keila Leht soovib Iirisele ja kõigile teistele õpetajatele õpetajate päeva puhul jõudu ja tarkust ses raskes töös.