Keila Koolis õppisin 9 aastat ja siin sain ka filmipisiku. Pidime koolitööna väikese lühifilmi tegema, aga poistega otsustasime teha hoopis täispika action-filmi. Saime valmis vaid pool tundi, kuid kogemus oli unustamatu!

Mis või kes andis mõtte õppida filmindust?

Pärast huvi tärkamist hakkasin iseseisvalt uurima ja nokitsema ning sõpradega üha uusi filmikesi tegema. Sealt arenes asi loomulikult edasi ja gümnaasiumi lõpus oli selge, mida tahan ülikoolis õppida.

Miks valisid õpinguteks Londoni Kunstiülikooli?

Mulle London elukohana meeletult meeldib ja tahtsin siia pärast ühte vaheaastat õpingutest edasi jääda. Samuti on Londoni Kunstiülikooli filmikursus üks paremaid Suurbritannias. Kuna tegu on väga suure kooliga, saab siin tuttavaks paljude huvitavate inimestega ja nende koostööd teha.
Kuidas näeb välja õppetöö, mitu semestrit või aastat see kestab?
Meil on nii töötoad, loengud kui praktiline töö. Filmikursusel on loomulikult palju grupiülesandeid. Õppeaasta jaguneb kolmeks semestriks, kokku kestab kursus 3 aastat – lõpp juba paistab!

Kes õpivad sinu kursusel, kui palju teid on, mis rahvusest?

Kokku on meid kursusel umbes 80, üle poole on välismaalased. Absoluutselt igalt poolt tuleb inimesi Londonisse – Hiinast Argentiina ja Ghanani. Tegu on väga laheda multikultuurse keskkonnaga!

Kui suur osakaal on praktilisel tegevusel, mida oled jõudnud teha, kus praktikal käinud?

Meil on praktika ja teooria kuskil 50/50. Koolis olen teinud 9 lühifilmi ja veel paljude tegemisele kaasa aidanud. Lisaks teen nii Londonis kui Eestis reklaamfilme ja muusikavideosid oma produktsioonifirmaga Icicle Studios. Eelmisel suvel käisin praktikal Matador Pictures’is, mis on üks juhtivamaid fimlitootjaid Suurbritannias. Nad aitasid näiteks luua Kuldse Palmioksa võitnud Ken Loach’i filmi “The Wind That Shakes the Barley”, mis kajastab Iiri sõda.

Millised filmid sulle meeldivad, kes või mis on eeskujuks?

Mu lemmikfilmid on enamasti üsna sünged. Suurimad eeskujud on David Fincher ja Steven Spielberg.

Kus ja kellena näed end tegutsemas näiteks 10-20 aasta pärast?

Kindlasti olen ma režissöör. Kõigepealt tahan ennast veel arendada reklaamide tegemisel või teles ja siis filmitööstusesse sisse murda. Minu lõppeesmärk on teha mängufilme. Ega ma jäta jonni, et maailma suurtele punastele vaipadele välja jõuda.

Tutvusta oma töös olevat draamafilmi „Piirjoon”, miks nimetad seda oma elu suurimaks ja tähtsaimaks projektiks?

Tegu on mu kooliaja viimase filmiga ja väga põneva ning ambitsioonika projektiga. Oleme sellesse juba tohutult aega ja energiat pannud. Žanr jääb ulme, thrilleri ning draama vahele ja film räägib kolmanda maailmasõja järgsest ühiskonnast. Kuigi filmi tegevus toimub tulevikus, kommenteerib see paljusid tänapäeva poliitilisi ja moraalseid probleeme.

Oled käivitanud annetuste kogumise, et film rahapuuduse taha toppama ei jääks. Kui palju on tarvis kokku saada?

Loodame headele inimestele, et nad meie projektiga läbi Hooandja internetiplatvormi liituksid ja aitaksid meil film nendeni tuua. Et toetusraha kätte saada, on vaja koguda 3500 eurot – kampaania lõppkuupäev aina läheneb! Raha kokku saades filmime aprilli lõpus ja juba juulis näevad eksklusiivselt lõpptulemust filmi toetajad. Pakume annetajatele vastutasuks ka mitmesuguseid põnevaid auhindu. Huvilised saavad filmiga lähemalt tutvuda ja meid toetada aadressil: www.hooandja.ee/projekt/luhifilm-piirjoon

Piirjoon