Märtsi alguses veetis Vetuta päeva laste turvakeskuses. Sellesama kerjamise pärast. Kristiine Kaubakeskusest korjasid tüdruku üles politseiametnikud ja toimetasid ta päevaks minema. „Tütarlaps kerjas, abiks vene keelne plakat, kuhu oli lisatud selgitus raha vajaduse kohta (toidu, riiete ja ravimite)“ seisis raportis.
Kui see turvakodu öö välja arvata, resideerub Vetuta Saue vallas. Mõneks ajaks on Pärnu maanteeäärne Leevikese kämping nr 16 tema koduks. Tema ja ta vanemate ning venna koduks. Ega Vetuta ilmselt tea kunagi ette, et kauaks talle seda voodiaset ses napilt paarikümne ruutmeetrises toakeses jagub. Otsuseid teevad tema mustlastest vanemad ja ülejäänud ligi kümnepealine kogukond, kes end kämpingutes ajutiselt sisse on seadnud. Ega tüdruk ehk teagi
midagi muud tahta.

Rumeenia mustlaste perre sündinud Vetuta on enamuse oma teadlikust elust
rändlevas võtmes elanud. Täna Eestis, homme Riias, nädala pärast Poolas. Euroopa Liit ju. Piirid on lahti ja minna võib, kuhu iganes.

Aga miks nad kodus ei püsi?
Mustlasmees Pavel, kes elutseb Vetuta pere kõrvakämpingus ja vene keelt tönkamisi räägib, kirjeldab käsi appi võttes, et Rumeeniast tuli lahkuda, sest situatsioon oli seal väljakannatamatu. „Sakslased, inglased, jaapanlased ostsid ära kõik ettevõtted ja tehased, meid enam keegi tööle ei võtnud,“ kirjeldab Pavel lootusetut olukorda.
Tema ise muide on väidetavalt kuldsete kätega elektrik ja pidanud ka sohvriametit. Aga kuna kogu Rumeenia rahvas ägavat vaesuses, pole seal ka kerjamisel suurt mõtet. Tuleb suunduda tummisematele jahimaadele.

Ja nii see mustlassülem nüüd juba pool aastat Leevikest oma koduks peab. Kämpingud on küll vanad ja päevinäinud, aga osadel neist on suur kaminahi sisse ehitatud ja need püsivad isegi soojad.Kui puunott kogu aeg susisemas on. Vetuta kodumaja on üllatavalt kenasti korras. Kaminahju taga on kaks voodiaset kokku neljale, te kid-padjad peaaegu eeskujulikult sirgeks silutud.

Eespool on n-ö kööginurk, varustatud nii pliidi, kuikiirkeedukannuga. „Kohvi tahate,“ küsib Pavel küllasadanud reporteri käest lahkelt. Üldse paistab kogu kogukond lahke loomu ja ehedana. Toast sisse-välja voorib pidevalt naabermajade rahvast, kusjuures Pavelgi pakub kohvi ju mitte omaenese residentsis, vaid naabri omas. Perekonna värk.

Seltsis sätivad tööle
Justnimelt tööle, näib et kerjamine sõna-sõnalt nende jaoks seda tähendabki. Vaja vaadata, et bussist maha ei jää, vaja sobitada riided ilmale kohaseks, sest terve päev möödub ju õues.
"Ah linnas,“ rehmab Pavel küsimuse peale, et kus täpselt need tööpostid paiknevad.

Päevateenistuseks nimetab mees 25-30 eurot nina peale. „Selle eest vaja siis maks ta eluase, osta riideid, toitu, suitsu,“ arvutab Pavel. Ahjuga kämpa maksab muide 35 eurot ööpäev. Seda, kas pikaajalise rendisuhte puhul ka allahindlust saab, jäi välja selgitamata. Kämpingu retseptsiooniproua igatahes nendib, et raha makstakse korralikult päeva kaupa, võlgu pole, pahandusi samuti mitte.

Pahandusi tundub see seltskond tõesti kartvat. „Küsivad, et kas on mingi probleem,“ tõlgib Pavel kaaskondlaste suminat, kui ootamatud külalised uksel on. Paar korda nädalas visiteerib neid ka politsei, nii et korravalvurite silm on peal. Kohalik konstaabel Karl Kalda nendib, et ollakse teadlikud, et selline rühmitus Leevikeses elab. Tema hinnangul ei ole samuti suuremat tüli ega sekeldusi olnud ja kerjamine, kui selline, ei ole Eesti Vabariigi seadusega keelatud.
„Kui nad konkreetselt inimesi tülitama hakkavad, ripuvad varruka küljes ja nõuavad raha, siis sekkume, aga niimoodi – elada nad siin ju võivad ja kerjamine pole keelatud. Lastega on muidugi teine lugu, nemad ei tohi,“ nendib Kalda.

Lihtsalt elame siin. Praegu
„No me lihtsalt elame siin praegu. Hommikul lähme linna tööle, õhtul tuleme, sööme. Ei, kitarri küll ei mängi. Mis me teeme õhtuti? Midagi. Napsu me ei võta. No pitsikese, aga purju küll mitte. Kui pimedaks läheb, siis lähme magama. Nii ongi,“ kirjeldab Pavel kasinat elu.

Kuidas kohalikud suhtuvad teisse? „On igasuguseid,“ jääb Pavel napi sõnaliseks. Pavel, kas Sa päriselt tööle ei ole mõelnud siin minna? „Tööle? Tööle? No kes see mind tööle võtab?“ imestab Pavel.
Kauaks te siia jääte? „Kes seda teab,“ naeratab Pavel ja vaatab kella.

Kohe tuleb buss,
vaja tööle minna...
___________________________________________________________________________

RUMEENIA MUSTLASI SUNNIB RÄNDAMA PERSPEKTIIVITU SOTSIAALMAJANDUSLIK OLUKORD KODUMAAL

Kas Põhja-Eesti Romade ühingul on ka mingi kontakt nende aegajalt Tallinna ja lähikonda visiteerivate mustlastega? Otsivad nad kontakti või tahavad mingit toetust?

Rumeeniast Eestisse rännanud mustlased hoiavad omaette. Kontakte ja abi kohalikelt roma organisatsioonidelt nad ei otsi.

Mis põhjusel romad liiguvad mööda maailma ringi, on see miski ürgne tava või pigem olmeteemad?

Majanduslike eesmärkidega põimunud rändlemine on romade ajalooline traditsioon, mis võimaldab omaette olemist, samuti kultuuri ja keele säilitamist.

Kas Rumeenias (need Leevikeses resideerivad romad on sealt) on Teie teada nii hull olukord, et enam tööd ei leita ja tuleb rändama minna?

Rumeenia mustlasi sunnib massiliselt rändama nende perspektiivitu sotsiaalmajanduslik olukord kodumaal.

Mis Teie ise arvate sellest, et täiskasvanutega liiguvad ringi ka lapsed, kellel haridustee poolikuks või olematuks jääb, kelle elutingimused tihti ei ole kõige paremad?

Tänapäeval vanematega koos rändlevad lapsed on sarnase elulaadi põhilised ohvrid. Nad ei saa enda jaoks midagi teha, et täiskasvanuna saavutada tööturul konkurentsivõimeline haridus.

Kuidas hindate, miks mustlastesse nii taunivalt suhtutakse? Eelarvamused kelmuste ja tüssamiste kohta on ju laialt levinud?

Romade õigusrikkumised on pahatihti eelarvamuslikud- kõiki mõõdetakse ühe mõõdupuuga. Samas puudub üsaldusväärne teave, kuidas romade õigusrikkumistega efektiivselt võidelda. Kõik saab alguse otstarbekast hariduspoliitikast, mis akadeemilise hariduse kõrval ka romade omakultuuri arengut toetaks.

Ennustamine ja kaubamüük on ilmselt romade kultuuris sügavalt sees, aga mis lugu see kerjamisega on?

Ennustamist ja kauplemist harrastati juba romade ajaloolisel kodumaal, Indias. Ka kerjamisel on pikem ajalugu. Nagu,muide, ka teiste kitsikusse sattunud rahvustest inimuste puhul.

Kuidas Te ise reageerite/tunnete, kui näete tänaval kerjavat rahvuskaaslast?

Alandav vaatepilt. Kahju, kui lapsed kerjamisega elatusvahendeid teenivad.

Kuidas seda tolerantsi ja sallivust kasvatata Eestis, et me ei oleks nii üheselt hukkamõistvad?

Head plaanid-mõtted pole jätkusuutlikud, kuni riik abikäe ulatab. Kas teate mõnda sellist juhtumit, kus nüüd hiljaaegu sisserännanud roma on õppinud ära kohaliku keele, leidnud töö ja saab kenasti oma eluga siin hakkama? On selliseid positiivseid näiteid integreerumisest? Ei tea!

Palju Eestis on püsivalt elavaid romasid üldse?

700 ringis. Täpsemat arvu on keeruline tuvastada, kuna rahvaloendustel pahatihti eelistatakse oma rahvust varjata. Nagu Rumeeniaski.

Roman Lutt
Põhja-Eesti Romade Ühingu esimees