Kersten Kattai: Omavalitsused peaksid ühinemise perspektiivi tõsiselt kaaluma
Sarnaseid vaidlusi on peetud kõikides demokraatlikes riikides. Meie eeskujudeks olevates Põhjamaades ja Lääne-Euroopas 1970ndatel aastatel. Tänaseks oleme ise jõudnud sellesse faasi. Probleemi tuum on palju laiem omavalitsuse suurusest.
Kaartide joonistamine üksi ei anna midagi. Samas on ka päris selge, et tänaseks on enamik Eesti valdasid ja linnasid, sealhulgas Võhma, jõudnud enam-vähem maksimaalse piirini, kust edasi on omavalitsust väga raske arendada. Pigem on seisak ning peost-suhu-elamine. Millest see on tingitud?
Üks asi on kindlasti riigi keskvõimu ja kohalike omavalitsuste mittetasakaalus suhe, kus keskvõim õiguslike mehhanismidega (KOV ülesanded, tegutsemise õiguslikud piirangud jne) ja rahastamissüsteemiga domineerib omavalitsuste üle.
See on päevapoliitika, mida on suhteliselt lihtne muuta. Teine kimp probleeme on keerulisemad. Demograafilised tendentsid - rahvastiku vananemine, töötavate inimeste vähenemine, laste vähenemine.
Inimeste töö- ja õpiränne, kus kodu on ühes kohas, aga päevad-nädalad veedetakse mujal. Piiratud administratiivne võimekus, kus valitsemise probleemid on üha keerulisemad, sihtrühmad vajavad üha spetsiifilisemat lähenemist ja teenuseid.
Inimressursi puudus - ametnike ülekoormatus ja tööülesannete killustatus, kus ühelegi ülesandele ei saa põhjalikult keskenduda. Raha kui ressursi piiratus - seda on kindel hulk ning kusagilt juurde pole võtta, ainsaks lahenduseks on, et olemasolevat tuleb kasutada võimalikult otstarbekalt. Need on väljakutsed, mida ei ole võimalik lahendada lihtsate ja kiirete valikutega, samas tuleb kogu valitsemissüsteemil, sh kohalikel omavalitsustel, nendega kohaneda.
Miks ma seda kõike räägin? Ikka sellepärast, et täpselt need samad probleemid vaevavad ka Võhma linna.
Kõigi nende muutuste käigus võime pealt vaadata ning oodata ja loota, et tulevad muutused, mis omavalitsuste võimekust suurendavad.
Julgen väita, et ei tule. Omavalitsuste rahastamissüsteemi võib muuta, näiteks anda juurde „sildiga" raha, kus kohalikel inimestel ja juhtidel pole midagi otsustada.
Omavalitsuste ülesanded võib ära võtta (nt gümnaasiumiharidus), aga ka see ei muuda neid tugevamaks, pigem vastupidi. Muutunud oludele tuleb adekvaatselt reageerida, maksimaalselt arendada enda võimekust ning olla valmis tegema koostööd teistega, et ühiselt suuremat suutlikkust kujundada. Samavõrra tuleb kriitiliselt üle vaadata kõik see, mida ise saame ära teha, millised on vajadused ja prioriteedid ning kuidas olemasolevat võimalikult otstarbekalt kasutada. Oma tegevuse auditeerimise ja kohandamise kõrval on ka teisi võimalusi.
Tahan tõstatada ühinemise perspektiivi, mida tasuks tõsiselt kaaluda. Olen päris palju uurinud erinevate omavalitsuste ühinemise kogemusi nii Eestis kui välismaal ning kõigi nende analüüside järelduseks on, et kohalikud elanikud võidavad sellest. Käegakatsutavad efektid on kõige selgemad: tekivad uued avalikud teenused, mida väike omavalitsus ei suutnud pakkuda, ametnikud saavad spetsialiseeruda, paraneb volikogu strateegilise valitsemise roll ja kvaliteet, eristuvad administratiivsed ja poliitilised rollid, suureneb võimekus realiseerida mahukamaid investeerimisprojekte, suurem mastaap võimaldab vahendeid kasutada otstarbekamalt jne. Loomulikult on ka terve rida ohtusid, õigemini hirme, mis on ennekõike elanike ja juhtide peas, kuid mida targa juhtimisega on võimalik minimiseerida.
Need on seotud peamiselt kohaliku demokraatia vähenemisega ning võimude kaugenemise ja ääremaastumisega. Ehk siis kohalike inimeste hääl ei „kõla" enam nii tugevalt suure omavalitsuse volikogus ning ametnikud ja teenused lähevad kohapealt kaugemasse keskusesse.
Tõsi, füüsiliselt võim kaugeneb ja tõenäoliselt väheneb ka piirkonna esindajate arv volikogus. Kuid selle tasakaalustamiseks on mõistlik kaasata erinevate piirkondade inimesi otsuste tegemisse läbi kodanike nõukogude, kodanikeühenduste, komisjonide jne. Kogemused näitavad, et ühinemise järgselt tavaliselt kodanike aktiivsus hoopis kasvab. Täiesti selge on ka see, et seal, kus elavad inimesed, peavad olema ka avalikud teenused. Iga tark juht mõistab, et lähiteenused peavad olema inimestele lähedal (sotsiaal-, kultuurija vabaajateenused, noorsootöö, koolid, lasteaiad jne). Teatud strateegiliste ja administratiivfunktsioonide kaugenemine tavainimest ei mõjuta ning neid on mõistlik keskendada, et paremat kvaliteeti saavutada. Igaüks võib ise mõelda, kui tihti tal on linnavalitsusse asja (kui jätame sotsiaaltöötaja kõrvale).
Ma olen veendunud, et järgmist nelja aastat tuleks muuhulgas kasutada selleks, et ette valmistada tark ja läbimõeldud ühinemine naabritega.
Igal juhul on paremad tulemused võimalik saavutada siis, kui ise ohjad haarata ning mitte jääda ootama keskvalitsuse poolset sundi.
Kersten Kattai
Võhma Linnavolikogu liige
Tallinna Ülikooli avaliku halduse lektor
