Kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta (Juhan Liiv)
Aastatuhande vahetusel mõtiskles kirjanik Maimu Berg: „ ...või ei märkagi me oma igapäevases kiirustamises ja askeldamises, et aastaring hakkab täis saama, pole aega peatuda mõtisklemiseks sajandi, aastatuhande lõpu tähendusrikkuse üle ...
...aastatuhande lõpu lähedus paneb meid selgemini tundma, kui kiiresti tegelikult aastad lähevad."
Vanemad eestlased on elanud mitme riigikorra ajal, läbi on tehtud revolutsioone, sõdu, kannatatud puudust, aga ka rõõmustatud, kui riigil ja rahval on hästi läinud.
Ühes mälestusteraamatu eessõnas on kirjutatud: „Inimesele on vaja oma lugu, rahvale on vaja oma lugu. See võib anda inimesele tagasi tema enda elu tervikteadmise, rahvale tagasi tema mineviku, nii ajaloo suuruse ja vägevuse kui ka sügava valu ja läbielatud hirmu."
Tõnu Tepandi on kirjutanud: „Eestlaste lugu on kõigepealt tarvis eestlastele endile, et saada avaram vaade praegusele Eestile, riigi arengu tagasilöökidele, probleemide mõistmiseks ja lahenduste leidmiseks. Eesti lugu annab ka raskuste talumise võime. Meil on varuks meie oma lood ja müüdid."
Oleme kuulnud oma vanemate ja vanavanemate lugusid minevikust, kuid õigel ajal ei taibanud küsida siiski kõike, mida praegu kindlasti teeksime ja paneksime paberile või salvestaksime - tol ajal aga paljud tänapäevased vahendid puudusid. Peaksime mõtlema nendele sidemetele, mis meid läbi sajandite on toonud tänasesse päeva.
Ühendus „Memento" korraldas selle aasta kevadel Väike-Maarja seltsimajas ja Rakvere teatrimajas oma koosolekuid, kuhu olid kutsutud ka õpilased.
Ühenduse tegevusest rääkis esinaine Aino Kiiver. Rääkisin siis Väike-Maarjas oma isa Andrese, tädimehe Jakob Tiileni ja lell Enn Kalveti elulugudest, põhiliselt sõjaajast ja sellele järgnenust.
Ühel varasemal mementolaste kohtumisel õpilastega selgus, et nad ei ole lugenud A. Solženitsõni, V. Suvorovi ja Bunitši teoseid (küsisin seda venekeelselt tüdrukult). Samal kohtumisel tegi ettekande Vinni-Pajusti Gümnaasiumi vilistlane Mirjam Pooland oma vanaisa Enn Tarto elust ja võitlusest. Ta rääkis vanaisa vangistamisest - kokku kolm korda ja 32 aastat. Põhjuseks toodi nõukogudevastane tegevus. Vangipõlves söödi rohtu, ohakaid, nõgeseid ja Eestist saadetud küüslauku - aitas hammaste logisemise vastu.
Ka minu isa pidi vangipõlves n-ö lisatoitu hankima loodusest - võilill ja eespool mainitu, aga ka usse sai lõkkes küpsetada.
Veidi varasemast Eesti Vabariigi alguse ajast kirjutasin seppade loos. Isa teenis Kaitseväes Rakveres - kahurväe ratsaluures.
Kui 1941. aastal jõudis sõda Eestisse, siis varjusid paljud mehed metsadesse. Siiski suur osa noori ja ka keskealisi mehi mobiliseeriti ja saadeti Venemaale - esialgu tööpataljonidesse, kus 1/3 suri - põhiliselt nälga. Need aga, kes jäid Eestisse, pidid esialgu valvama Vene sõjavange. Ka isal tuli Simuna koolimajas vange valvata. Paar aastat hiljem (ilmselt 1943. aasta suvel) ladus isa ühel suvepäeval viljakotid vankrile ja sõitis Simuna poole veskisse, kuid 200 m kaugusel kodust peatas Saksa ohvitser selle sõidu ja kamandas sõdurite rühmaga Kiltsi raudteejaama sõitma. Tuli kotid kodus maha laduda ja sõjaväelase käsku täita.
Järgmisel aastal pärast märtsipommitamisi tuli käsk minna Tallinna varemeid koristama - muidugi koos hobusega ja oma tööriistad kaasa võtta.
Eelmise, 1943. aasta detsembri keskel põgenes isa vend Enn Soome. Ka isa ähvardas sõjaväkke võtmine.
Ega läinudki palju aega pärast kevadisi töid ja Tallinnas Estonia teatri varemete koristamist, kui ühel ööl tuli kohalik politseinik koos kahe püssimehega (omakaitsemehed nagu isagi - üks vähemalt isa koolivend) ja viidi vangi - esialgu Avanduse vallamajja. Tädimehe hilisemast jutust selgus:, et mehed olla öelnud: „No ega me teid ei tahaks viia, aga käsk on selline. Me ei saa muidu ära minna kui peame teid kaasa võtma." Tädimees Jakob Tiilen vastanud: „Eks te peate käsku täitma ja mis meil üle jääb - peame siis tulema."
Avanduse vallamajas oli esialgu üsna vaba olemine - naised tõid isegi süüa. Kuid edasi viidi vangid Rakvere vanglasse ja sealt Kuremäe kloostri ette ehitatud vangilaagrisse.
Vangid käisid metsatööl, kuni 1944. a lahingud sundisid sakslasi laagrit likvideerima. Tädimehe jutu järgi aga toimus peaaegu igal ööl mahalaskmisi.
Need ohvrid olid põgenemist üritajad ja ka isa sattus pärast teritatud kirve padja alla peitmist (selle avastas öine kontroll) surmamõistetute kambrisse. Siis aga tuli käsk laagri likvideerimiseks ja algas rännak Simuna-Rakke suunda.
Metsade vahel hüppasid paljud mehed rivist välja ja pääsesid. Ka isa ja tädimees kasutasid Moora küla lähedal juhust ja põgenesid. Lõpuks jõuti Võivere kodutallu. Tädimees läks majast eemal oleva sauna juurde, kui üle raba tuli Vene lennuk. Tuli ruttu varjuda, aga kuhu? Lennuk kallutas ühele poole ja tuli ennast teisele poole sauna pikali visata, sest kuulipilduja valang tabas seina ja katust. Sellega aga lugu ei lõppenud, sest lendur otsustas - ohver tuleb tappa. Tädimees jälgis aga jälle, kummale poole lennuk kaldub, tabas õige poole ning pääses. Samal ajal põles Simuna rahvamaja (sakslaste süütamisest) ja Vene väeosad liikusid Võivere poole. Isa oli eelnimetatud lennuki ründe ajal aidas, kui nurga tagant ilmusidki Vene sõdurid. Kohe hakati uurima laste mängupüstolit ja väikseid lõhkematerjale (tooli pulgad kändude ja kivide lõhkamiseks). Need olidki põhjuseks arreteerimisele! Nadalama külas isa onu talu lähedal hoiti mõlemat valve all ning siis otsustasid sõdurid teha lõket. Mõlema mehe (isa ja tädimees) dokumendid kõlbasid lõkke süütamiseks.
Veidi aja pärast kamandati vangid püsti ja näidati suunda metsa poole, Oli selge, et tuleb omakohus - mahalaskmine põgenemiskatsel (venelaste tavaline paljukasutatud võte). Jakob sosistas isale: „Jookseme kahte lehte - teine teisele poole, kui tulistama hakkavad!" Siis aga ilmus väike ülemus, ilmselt seersant ja hõiskas vene keeles: „Ära tulista, meil on töölisi vaja!" Järgnes teekond Pärnu - lennuvälja parandamiseks, sealt Tallinna ning lõpuks Volosovo vangilaagrisse nr 300. Koju sai saata kirju, mis tuli aga vene keeles kirjutada, et ülemused teaksid, mida vangid sealsest elust arvavad (loomulikult ei saanud tõde paberile panna).
Üks valvesõdur kamandas isal saapad jalast võtta ja asemele andis oma paar numbrit väiksemad. Ei jäänud muud, kui kilukarbi kaanega saadud kirsasaabaste ninaosa katki hõõruda ning varvastele külma ja lumekaitseks lapid ümber mässida. Nii tuli talv otsa mõne kilomeetri tagant metsast palke või propse välja vedada. Suvel oli veidi kergem, sest loodus tuli appi - aitasid mõned söödavad juurikad, taimede lehed ja ka väiksemad loomad (lõkkes praeti usse!). Ka järgmine talv (1945./46) oli metsatöö, kuid juba suveks oli tervis läbi ja järgnes laatsaret (sõjaväe haigla).
Lõpuks kahanes kehakaal 70 kg-lt 42 kg peale ja koos teise Rakvere kandi mehega tõsteti isa kanderaamiga rongi vagunisse. Rakvere jaamas tõsteti mõlemad mehed ooteruumi, kus isa naaber surigi. Vaevu häälitsedes sai isa piletimüüjale teatada Tartu tänaval elava õemehe isa - Joosep Kuuse aadressi, kes viis isa mõneks ajaks enda poole.
Teade jõudis lõpuks kodusteni ja vanaisa Jüri Kruhberg sõitis hobusega Rakverre. Vankriga ei tohtinud minna, sest see oleks liigselt raputanud. Mäletan seda lumevaest aega kui vanaisa jõudis koju tagasi. Mitu kuud (2 või 3) söödeti isale põhiliselt puljongit või muud lahjat toitu - tugevam kraam oleks tähendanud surma. Esialgu võeti kuked, lõpuks ka viletsamad kanad. Aprilli lõpuks (1947) kosus haige mees juba niipalju, et läks põllule äestama.
Veidi jättis see nõukogude võim aega oma talutöödeks, kuid lõpuks 1950. a tuli ikkagi „vabatahtlikult" kolhoosi astuda - eelmisel aastal maksis isa 17000 rubla selle eest, et ei astunud 1949. a kolhoosi. Edasi hoiatati - järgneva aasta maks on juba 35 000 rubla ja see käis juba üle jõu. Isa töötas tallimehena kuni pensionieani, kuid 1974. a sõitis sovhoosi purjus traktorist talle otsa ja ainult üks jalg jäigi liikumiseks.
Tema elutee lõppes 1986. aastal. Tädimehe Jakob Tiileni vangipõlv kestis umbes sama kaua, kuid tislerina sai ta kergema töö peale.
