Kes on Haljala valla värsked aukodanikud?

Sel aastal valiti Haljala vallas neli uut aukodanikku, kelleks on endised vallavanemad Hille Hansaar ja Jüri Sikkut ning kultuuritöötajad Elve Veldi ja Tiiu Torpan. Aukodaniku tiitel antakse austuse avaldusena üksikisikule, kes oma tegevusega on oluliselt kaasa aidanud valla arengule või vallaelanike heaolule ning on saavutanud tähelepanuväärseid tulemusi ja pälvinud üldise tunnustuse. Aukodanik saab endale aukodaniku tunnistuse, valla suure vapimärgi kandmise õiguse ja tema nimi kantakse valla auraamatusse.

Valla sünnipäeva, 30. aprilli õhtul toimus pidulik üritus rahvamajas. Päevakohase kõne pidas vallavanem Leo Aadel. Tunnustati valla aukodanikke. Meeleoluka ja lõbusa kontserdiga tervitas valda puhkpilliorkester Brassical Tallinnast. Pakuti sünnipäevatorti ja löödi tantsu.

Kuidas on seotud värsked aukodanikud Haljalaga? Kas on midagi erilist meenutada? Mida arvavad nad aunimetuse pälvimisest? Millisena soovivad näha Haljalat tulevikus?

Tiiu Torpan, kes on kauaaegne rahvatantsuõpetaja ja tantsuansambli Segapidi juht, tuli Haljalasse tööle, kui uus rahvamaja oli juba avatud. „Tulin maja pärast, jäin inimeste pärast. Aga seda pean ütlema, et maja on endiselt kõige ilusam Lääne-Virumaal. Nende aastatega ei ole juurde ehitatud ühtegi korralikku kultuurimaja."

Rahvatantsu juhendab Tiiu 1985. aastast ja eriliseks on selle töö teinud ikka inimesed. „Ja põnevad välisreisid.

Need annavad laengu pikaks ajaks," ütleb Tiiu. Sel aastal lähevad tantsurühmad tõenäoliselt viimast korda oma senise treeneriga tantsupeole. „Trennide tegemine täiskasvanutega on keeruliseks läinud. Kes on tööl, kes välismaal, inimestel on kogu aeg nii kiire ja vaba aega vähe."

Haljala aukodanikuks olemisest ei oska Tiiu kohe midagi arvata, sest leiab, et ta pole seda äragi teeninud.

Elve Veldi, Haljala vallaraamatukogu juhataja, saabus Haljalasse bussiga 1972. aastal. Ta kõndis teeristist keskuse poole ja imestas, kui ilus allee teda vastu võttis ja kui roheline paik on Haljala. „Ma olen Väike-Maarjast pärit, aga Haljala hakkas mulle kohe meeldima. Siin tundus Väike- Maarjaga võrreldes nii ilus ja siia tahtsingi jääda. Siin ma abiellusin ja sündisid mu lapsed. Meile mõlemale Harryga on Haljala koduks olnud ja siia oleme otsustanud ka jääda."

Elve ei ole aga alati kultuuritöötaja olnud - 1979. aastani oli ta Haljala biotsehhis laborant ning aastatel 1979-1990 Viru kolhoosi ametühingu esimees. Alles peale seda sai temast Haljala rahvamaja juhataja ning alates 1999. aastast on ta olnud Haljala raamatukogu juhataja.

Omaette huvitavaks peab Elve kõik töökohti. „Kui ma laborandina töötasin, oli ehmatavaks kogemuseks suur naistekollektiiv, ma polnud enne sellisega kokku puutunud.

Rahvamaja juhatajaks olemine sattus keerulisse ja raskesse aega. Kolhoos kadus ära, maja lagunes, rahalisi vahendeid oli vähe, taidlejad ei saanud enam käia - keeruline oli teha kultuuri." Nüüdseks on ta Haljalas töötanud 42 aastat. Aukodaniku tunnuste pälvimisest arvab Elve, et see on hea, kui tunnustatakse ja meeles peetakse. Ja et Haljala jääks edaspidigi roheliseks ja inimsõbralikuks, on kauaaegse kultuuritöötaja suur soov.

Hille Hansaar, taasiseseisvunud Eesti esimene vallavanem Haljalas, on sündinud siinsamas Haljala haiglas (praeguses perearstikeskuses). Lapsepõlv möödus Veskimäe külas, mida külade registris enam aastakümneid olemas ei ole. „Küla on läinud kõige kaduviku teed mitmetel põhjustel. Säilinud on vaid üks majake, kuid iga kunagist talukohta meenutavad üksikud põlispuud ja kivihunnikud kesk lagedat välja. Minu vaimusilmas püsib see külake siiani elavana, nii nagu see mu lapsepõlves oli - igas majas oma elu." Koolis käis Hille Haljalas ja mõne aja möödudes, 1966. aastal tuli ta Haljalasse tagasi tööle, 1969. aastal sai valmis siin ka oma kodu.

1982. aastast oli Hille Hansaar külanõukogu esimees, 1989 jätkus töö volikogus ning 1992. aasta valimistel enim hääli saanuna vallavanema ametis.

Kui Hille meenutab, mida erilist on nendest aastatest meeles, siis leiab ta, et eriline oli kogu see protsess, kuhu ajalooratas meid pööras - oma riigi ja valla taasloomine.

 "Valla õiguste taastamisprotsessis otseselt osalemine, oma Eesti raha - krooni - vahetuse korraldamine Haljalas, sõpruslepingu sõlmimine Schönbergi vallaga. Väga eriline sündmus kogu Haljala jaoks oli 28. juulil 1992, kui siin viibis õlletehase uue liini avamisel Taani kuninganna Margarethe II. Minule sai osaks eriline au, sest lisaks maavanemale ja õlletehase juhatajale esitleti Tema Kuninglikule Kõrgusele ka mind. See ei unune kunagi." Sündmusi, mis meenutamist väärivad, on Hillel tegelikult palju.

Praeguse Haljala kohta arvab endine vallajuht, et areng on olnud viimastel aastatel väga intensiivne. „Mulle tundub, et praegune tandem, volikogu ja valitsus, veab väga kindlalt. Neid ootavad ees aina uued projektid, mille jaoks tehakse tohutult tööd ning osatakse ka raha leida. Sellisena soovin Haljalat tulevikus näha - aina arenevana. Jõudu ja leidlikku meelt! Eks ole see ju kõigi meie soov, et siin oleks ka tulevastel põlvedel mõnus ja turvaline elada."

Tunnustusest rääkides leiab aukodanik, et tema arvates on igal inimesel pisitilluke vajadus tunnustuse järele - olgu see siis pai, aitäh, tubli oled või lihtsalt õlalepatsutus. „See annab justkui kindlustunde ja teadmise, et see, mida teed, on õige ja läheb teistele korda. Statuut ütleb, et aukodanikuks nimetamine on tähtsaim valla austusavaldus üksikisikule - meie mõistes elutööle. Enda kohta on seda võimatu hinnata, kuid kõik need teised kaheksa pärjatut on ikka väga väärt seda aunimetust kandma. Südamlikud õnnitlused ja head tervist neile! Minule oli ikka väga ootamatu see au. Siiras tänu otsustajatele!"

Jüri Sikkut, Haljala kauaaegne vallavanem, on pärit Jõgevamaalt. Enne Haljalasse tulekut töötas ta 19 aastat Kadrina EPTs. 1993. aastal valiti ta Haljala vallavanemaks ning püsis selles ametis 2009. aastani. Vallavanemana töötades tuli ette igasuguseid aegu - nii paremaid kui halvemaid.

Raskeimaks ajaks peab endine vallavanem põllumajandusreformi aega, millega kaasnesid paljud jagelemised ja raha tuulde loopimine. Ta leiab, et seda aega oleks võinud palju mõistlikumalt kasutada.

„Tegelikult oli Haljala vallavalitsuses olemine minu elu ilus ja tore aeg. Üritasin teha viljakat koostööd kõigi volikogudega. See oli meie kohustus teha valikuid ja langetada otsuseid. Maadlejana panin võistlusel küll vastasele jala taha, kuid seda ei teinud ma kunagi ametnikuna," toob Jüri Sikkut võrdluse. On ju endine vallavanem olnud tugev sportlane, tegelenud maadlusega alates 5. klassist ning olnud sel alal ka Eesti meister. Kui volikogusid siiski hinnata, tõstab Jüri esile head koostööd ajal, kui volikogu esimeheks oli Tiit Altmäe.

Haljala valla tulevik teeb endise vallavanema mõtlikuks: „Haldusreform ja valdade koondumine on paratamatu. Milline on Haljala valla tulevik, ei oska praegu ennustadagi. Küll aga usun, et Haljala kui koht säilib ja soovin, et elu selles areneks. Loodan, et uue kooli projekt saab ellu viidud. Ma olin valla kahe kooli sulgemise juures, see oli kurb, kuid lapsi jäi järjest vähemaks ja see raske otsus tuli teha. Olles õppinud õpetajaks, leian, et kool peab olema tasemel ja konkurentsivõimeline. Tugev põhikool peaks küll Haljalasse alles jääma.

Jüri rõhutab, et hariduse kõrval peab ka kultuurielu säilima. „Selleks on saanud remontida rahvamaja, et töö seal võiks jätkuda. Paljudes paikades jäeti rahvamajad unarusse ja nüüd polegi enam kohti, kus oleks võimalik rahval koos käia," on Jüri Sikkut kurb.

Haljala aukodaniku tiitli omistamise põhimõtetest on vallavanem teadlik: „Olin ise selle aunimetuse statuudi loomise juures. Ma hindan seda ja olen tänulik, et nimetus mulle anti."

Soovime õnne, tervist ja kauneid elamusi Haljalas kõigile aukodanikele!