Kes on meie vallavanem?

Intervjueeritav Rauno Kuus, intervjueerija Kati Rohtla

Kas kool on võrreldes Teie kooliajaga muutunud? Kuidas?

Seda on raske kommentee­rida, sest ma ei ole ise enam iga päev koolimajas. Ma ei tea selle hetkelist olukorda nii täpselt. Õpilaste arv on vähenenud. Kui minu ajal oli ikka üle 200 õpilasega kool, siis täna me sellest rääkida ei saa. Samuti on muutunud rollid - kooliajal olin õpilane, nüüd olen vallavanemana koolipidaja esindaja.

Kas olite kooliajal pigem rüblik, kelle poole õpetajad näpuga vibutasid, või olite eeskujulik noormees?

Olin pigem selline korrali­kum. Meil oli selles suhtes hea klass. Klassi autoriteedid olid eeskujulikud. Kuni keskkooli lõpuni olime näiteks klass, kus keegi ei suitsetanud. Muidugi mõned üksikud tekkisid, aga need langesid välja või läksid mujale kooli.

Kelleks tahtsite lapsena saada?

Esimesena meenub kohe kaugsõiduautojuht - rekkamehe amet. See tun­dus põnev. Softtransoliseepopulaarne firmatolajal.Tol ajal olid ju piirid kinni, nõukogude aeg oli. Ja siis olid juba mudelautod sellised, mis ajendasid selle ameti peale mõtlema.

Milline on olnud Teie haridustee?

Hariduse algteadmised sain siitsamast Puurmani Keskkoolist. Esimene aasta pärast lõpetamist õppisin Tartus matemaatikat. Siis aga leidsin, et see ikkagi pole minu jaoks, ja sain sisse ma­jandusteaduskonda, kuhu ma esimese katsega ei pääsenud. Kooli lõpetasin 2005. aastal töö kõrvalt.

Mida Te arvate gümnaa­siumiosa sulgemisest?

See on paratamatus. Oli ju ette näha, et asjad nii lähevad. Kuigi mul selle kooli vilistla­sena on seda küll raske pealt vaadata ja ma hinges ei taha, et gümnaasiumi osa kinni läheks, aga kahjuks peame sellega leppima.

Kas seetõttu kolivad ini­mesed pigem linna, et laps linnakooli panna?

Ei, ma ei arva seda. Pigem on asi töökohtade puuduses, miks inimesed linna poole tüürivad. Ja see koolide sul­gemine tuleneb sellest, et meil enam ei jagu õpilasi. Nüüd on asi rohkem tagajärgede pärus­maa kui ennetamine.

Milline on Teie hinnang üldisele koolireformile? Miks nii suured muutused nii järsku?

Sellest on kaua räägitud. Nüüd tuli uus minister ja on aeg tegudeks. On ju selge, et asi vajab muutmist. Kolme aasta jooksul on õpilasi Jõge­vamaa koolides gümnaasiumi osas 30% vähem. Paljud ini­mesed tegelikult ei märka neid numbreid ja ei mõtle nende sisule. Ma arvan, et siin on kuskil peidus riigi tegemata töö, miks inimesed maalt linna kolivad.

Kellena ja kus olete töö­tanud?

Kooli kõrvalt suvevaheae­gadel sai kohalikus põlluma­jandusühistus oma esimene töökogemus omandatud - ke­vadel kivikorjamine ja suve lõpus heinalakas käimine. Ametlikult oli minu esimene lepinguline töö majandus- ja kommunikatsiooniminister Liina Tõnissoni juures minist­ri abina. Olin seal siis ülikooli viimasest kursusest alates. See kestis kuni toonase ministri ametiaja lõpuni. 2004. a asusin tööle koduvallas arendusspet­sialistina. 2004. aasta sügisest määrati mind abivallavane­maks ning 2005. aasta valimis­te järel juba vallavanem. Seda kuni tänase päevani.

Mis Teile vallavanema ameti juures kõige rohkem/vähem meeldib?

No, meeldib mulle see, et kõik tööpäevad on erinevad, ei teki rutiini. Iga päev on uued mured ja probleemid, mis vajavad lahendust. Natuke raskem on see, et vallavanema amet on stressitaluvust nõu­dev. Kõigile probleemidele ei ole alati kiireid ja lihtsaid lahendusi. Samuti tuleb teha ebapopulaarseid otsuseid, nagu oli nüüd gümnaasiumi­osa sulgemine. Ja kõik lahen­dused alati ei meeldi kõigile osapooltele. Samuti jäävad asjad ka majanduskriisi taha, raha ei jagu kõigile ja igale poole, kuigi me seda tahaks.

Kas Teil on peale vallava­nema ameti suuremaid am­bitsioone? Maavanemaks? Ministriks? Presidendiks?

Unistada ju võib. Usun, et mul võib tulla aeg riigikokku kandideerimise jaoks. Aga ma arvan, et mul puudub šanss sinna saada, pigem olen üks erakonna häälekogujatest. Ma arvan, et poliitilist liini ma esi­algu enam ajada ei taha. Olen selles suhtes realist. Võib-olla ongi vallal uut juhti vaja. Olen niigi juba varsti kaks ametiae­ga (8 aastat) olnud. Ehk ongi vaja uut inimest, kes oleks värskete ideede ja teistsuguste mõtetega.

Mida Te pärast vallavane­ma ametit teha tahaksite?

Ma arvan, et minu uueks suunaks oleks erasektor, mitte enam riigisektoris töötamine. Kuna olen juba piisavalt koge­musi oma töö tõttu omanda­nud, siis võib-olla tegeleksin edaspidi konsultatsiooniga või näiteks projektijuhtimisega.

Kas Teil on mõni täituma­ta unistus või eesmärk, mille poole püüelda?

Praegu on oma maja - ta­lukoht, mis asub siinsamas Puurmani vallas, ehitamine ja taastamine. Seal on palju tegemist. Kui ükskord see val­mis saab, küll siis tulevad uued unistused ja eesmärgid.

Kui Teil oleks üks piira­matu soov, siis mida te Puur­mani juures muudaksite?

Ma arvan, et Puurmanis võiks olla rohkem aktiivseid noori peresid. Siis areneks ka seltsi- ja kultuurielu rohkem. Mäletan veel aegu, kui oli kol­hoos ja tehas töötas. Noortel inimestel oli koha peal tööd, mitte nagu praegu, et elanikud sõidavad igal hommikul vara­kult linna tööle. Kui näiteks mõni firmatahakskiPuurma­nisse metallitehast teha, kus oleks tarvis kolmekümmend inimest tööle, siis kohalike seast töölisi pakkuda ei oleks, sest puudub ju vastav välja­õpe ja oskus. Kahjuks ühtki imerohtu lahendusteks ei ole. Praegu püüame olemasolevat olukorda säilitada ja mitte lasta sel hullemaks minna.