Kes on Virumaa mütoloogilised vaimolendid, kelle kõrval kahvatuvad isegi vampiirid?
Vanasti räägiti videvikku pidades ju igasuguseid lugusid, ka tondijutte. Kas neid usuti ka − kõiki neid marduseid ja majahaldjaid − või suhtuti neisse kui väljamõeldistesse? Nagu muinasjuttu?
Eks see selline piiripealne asi olnud. Aga ei, usuti ikka. Mu enda isa rääkis, et kui ta oli väike ning suured hakkasid selliseid lugusid jutustama, kuulasid lapsed oma koikude peal istudes hoolega, kuid tõstsid jalad muudkui kõrgemale: alguses maast lahti, siis koiku peale, lõpuks tõmbasid tekinurga ka veel peale, et keegi ei saaks jalast kinni võtta. Hirmutunne on inimeses alati olnud ja on ka praegu. Need õudusfilmid, mida tänapäeval lubatakse lastel vaadata, pakuvad aga väga, väga palju hullemat. Ma olen ka selle raamatu (“Virumaa vanad vaimujutud” − toim.) kohta kuulnud, et just varateismelised loevad neid lugusid hoolega. No ütle nüüd!
Kes on teie lemmikvaimolevused selles raamatus?
Laevahaldjad. Kirjandusmuuseumis oli nende kohta nii vähe lugusid, et tuli minna Käsmusse lisa hankima. Ehkki Virumaa on täiesti mereäärne maa, on need lood levinud vaid Käsmu ümbruses, sisemaale pole need jõudnudki, sest põllumeest laevahaldjad eriti ei huvitanud.
Laevahaldjas on hea olend. Kindlasti ei saa seda kõikide vaimolendite kohta öelda. Kes need kõige kurjemad on?
Demoniseerunud olend on näiteks luupainaja, aga ka vanakuri ise, kes on seoses ristiusu kuradiga vohama pääsenud. Siis näiteks metshaldjas, kes oli tegelikult Virumaa metsades veel 19. sajandi teises pooles ja 20. sajandi alguses suhteliselt hea haldjas. Aga huvitav on see, et Alutaguse mehed olid niisugused metsas hulkujad, et nemad ei kartnud “ei hunti ega tonti”, nagu minu isa ütles, tema oli ka vana metsamees. Neil ei olnud hirmu eksimise ees. Täna just raadiost kuulsin, kuidas tuleb toimida ja kuhu teatada, kui inimene ära kaob. Kus ta kaob siis? Vanasti oli nii, et mees võttis leivakoti selga ja oli kaks päeva ära, ilma et keegi oleks selle pärast muretsenud. Metsas ekslemist nimetati ka seiklemiseks. Ma olen Iisaku kihelkonnast pärit ning üks seal elanud vana metsavaht ütles ikka, et “ma seiklesin”, ja see oli temale kõige huvitavam, kui ta sattus niisugusesse kohta, kus ta enne ei olnud käinud. Mingit juttu ei olnud sellest, et ta sattus haldja jälgedele või et need teda eksitasid!
