Kiili valla ajaloost: Kurna Peterburi kaitsel
1914. a. algas I maailmasõda, algasid rahva kannatusaastad. Keelati jahipidamine. Eraisikutel keelati telefoni kasutamine, keskjaamad läksid kõik sõjaväe valdusse. Maakohas ei tohtinud inimesed jalgrattaga sõita. Paradoksina täheldati turul mustikate odavnemist muu toidu kallinemise taustal. Asi selles, et sõja algul oli rahvas patriootlikult meelestatud ja luksuskauba söömist peeti ebasündsaks riigile raskel ajal.
Kurnal algasid 1915. aastal eriti suured ja kiired kindlustustööd, sest oli tekkinud reaalne oht saksa vägede rünnakuks Lätist Tallinna peale.
Muudeti ehitusplatsiks
Esimene kaevikute liin oli Raudalu ja Saire küla piirkonnas, teine liin Saku, Nõmme küla, Sausti, Veneküla joonel. Siia tulid ligidalt ja kaugelt mitmed sajad töölised. Töös olid ka kohalikud elanikud, nendest suurem jagu ajapikenduse pärast Vene kroonusse. Kindlusetöö tõi paljude halbade asjade seas ka pisut head valda - nimelt raha, mis talumehe kitsikusest ajutiselt päästis. Kuid see raha sissevool oli teisest küljest Kurna meestele kahjulik: kindlusetöö kurnas Kurna rahvast veel enam. Ega sellest rahast hiljemgi kasu polnud. Nii saksa sõjavägi kui ka hilisem Eesti Wabariik nõudis maksu toiduainetes.
Meie kandis jõuti võrdlemisi vähe maarinde kindlustusi valmis ehitada, kuid kohalike talupoegade elu löödi põhjalikult segi, sest reaalselt elati nüüd ehitusplatsil. Põllud ja aiad kaevati kraave ja auke täis, mets raiuti maha, hoonete ja aedade ehitamine, maaparandustööde tegemine keelati ära.
Põllulapikesed, mis veel kraavide vahele alles jäid, said tööliste puudusel viletsa harimise osaliseks ja kasvatasid enam umbrohtu kui vilja. Kiviaiad läksid purustamisele ja betooni sisse. Enamus olid renditalud ja nende võõrandatud maatükkide eest ei saanud talumees rahagi.
Paljud talu- ja isegi eluhooned kisti maha, sest ülemuse poolt ettevalmistatud plaani järgi pidi kraav nimelt sealt, kus maja seisis ja ei mitte poole sülla võrdki kaugemalt läbi minema.
Mis sellest, et paar nädalat hiljem kraav, mille pärast maja maha rebiti, kokku varises või vett täis valgus, nii et tema lähedusse jälle uus kraav tuli kaevata - töölised olid teinud, mis ülemus nõudis ja too pidi ju teadma, mida tema nõudis.
Kätte hakkas jõudma isegi küttepuudus. 1914. a. talvel keelati kindluse piirkonnas metsaraiumine eraisikutele ära, nii ei saanud keegi endale tagavara muretseda. Kütteks lubati harilikult kümme koormat lahtist hagu, mis kahel vihmasel suvel laiali maas vedeledes poolmädanenud on. Neidki tuli mitme versta tagant vedada.
Kui talvel oli sügav lumi, siis oli koguni võimatu seda hagu lume alt kätte saada. Vanasti oli talusid, kus 500-1000 kubu hagu pinus oli, suvel kuivasid nad hästi ära, siis oli sügisel hea küttematerjal talus. Polnud tarvis kibedal tööajal halva teega vedama minna.
Kõrtsmik maapakku
1915. a. sügisel ei saanud isegi Kurna koolimajas õppetöö alata, kindlusetöölised olid koolimaja enda kätte võtnud. Lõpuks sai õpetaja Neumann ainult koolisaali kätte, kus elas ise ja ka lapsi õpetas. Õpetajat ei toetanud ka Kurna vallavalitsus, sest kohalikud talumehed tahtsid kooli Lehmjale nügida: kogukond pidi kooli küttega kindlustama, aga talumeestele oli selle vedamine lisakoormus.
Kindluse piirkonnas ei kehtinud tsiviilvõim, vaid kogu võimutäius kuulus merekindluse ülemale. Alkoholiga kaubitsemise reeglid olid karmid. Vahelejäämise korral võidi ära võtta kogu vara ja isik saadeti, kaks kätt taskus, Eesti- ja Liivimaalt välja. Nii juhtus Liiva kõrtsipidaja August Tammistiga.
Aga ega rahvas oma jäta. Ilma- ja Vabadussõja keeluseaduste aegadel hakati Eestis koduveini tegema. Tsaariajal meil sellist kommet polnud, kuigi Baltimaades valmistati esimest korda marjaveini 1903. a. Lätis. Iseseisvas Eesti Vabariigis loodigi kodumaine veinitööstus uue harjumuse edasiarendamiseks.
Suurimaks ehitusobjektiks, mis praeguse Kiili valla alal valmis sai, oli raudtee. Üks haru kulges piki Viljandi maanteed ja teine haru pööras peale Raudalu Kurna vallamaja juurde (Tallinna ringtee Vaela ristmiku lähedal). Sinna pidi tulema 12-tollise kaugelaske suurtüki positsioon.
Kahuri toru koos lukuga kaalus umbes 50 tonni ja raskeim mürsk 470 kg. Selline kahur vajas ka kogukat vundamenti. Ööbiku bussipeatuse juures saab vaadata sammasvundamendi valmiskaevatud süvendit ja Tartu maanteel Saku Metalli tootmishoone vastas valmispositsiooni (puuduvad meeskonna varjend ja laskemoona hoidla. Suurtüki meeskond oli iseseisev lahinguüksus).
Kurna positsioonile oli juba kokku veetud umbes 900 kuupsülda raudkive, mis hiljem klombiti Tartu maantee remondiks. Teisel pool Tallinna ringteed on paesse uuristatud ja veega täitunud rooduvarjendi süvendid, rahvakeeles katlavaanid. Valmiskujul saab rooduvarjendit vaadata jällegi kunagise Rae mõisa alal.
Väikesi jaovarjendeid on paljudes kohtades leida ja mõne õnneliku majaehitaja päästnud keldri ehitamise kuludest. Merekindluse objekt oli ka praegune Uuesalu elurajooni viiv maantee, rindejoonega paralleelselt kulgev rokaattee.
Teatavasti lahinguid siin ei toimunuki, tsaarivalitsus kukkus, ehitus jäi seisma ja viimased Venest toodud ehitajad ilma palgata.
Merekindluse varad jäid üsna puuduliku järelvalvega, mida kohalikud elanikud kiiresti ära kasutasid. Näiteks 1919. a. võeti Tallinna turul 22 Kurna põllumeest kinni merekindlusest varastatud puudega. Saksa okupatsiooniväed olid lubanud kokkuveetud kive tasuta teedeparanduseks kasutada.
Hiljem määras Eesti valitsus kivide hinnaks 400 marka kuupsüllast. Talumehi see pahandas väga, sest eks olnud nemadki kivide kaasomanikud. Merekindluse varade haldamiseks moodustas riik sõjakahjude hindamise komisjoni, mis hakkas tegelema varade arvelevõtmisega ning puitmaterjali äravedamisega. Kõlbmata puit tehti kohapeal kütteks.
Kõik need tööd andsid jälle kohalikele inimestele leiba. Suurtükkide lahtivõtmisega tegelesid vene sõjavangid. Mitmesuguste hoonete müümiseks korraldati 1919. a. Kurna-Mõisakülas ja Nõmme külas oksjonid.
Rohtunud jaovarjend asub Vaela külas, peaaegu Kiili-Nabala tee ääres. Foto: Valdu Nellis
Raudtee suhtes tegid vallaelanikud hoopis ettepaneku pikendada seda läbi Tuhala, Tammiku ja Oru Kose-Ristile. Sealt Vasknarva kaudu Venemaale. Raudtee võimaldaks suvitajatele reisida "Harjumaa Šveitsi", kauni looduse, mägede ja järvedega Paunkülla. Seoses suure materjalipuudusega Eesti raudteedel võeti Liiva-Kurna lõik 1920. a. siiski üles.
Talupojad tasandasid nobedasti põldudele jääva raudtee tammi. Samuti paljud kaevikud ja jooksukraavid, mis põlluharimist takistasid, vahel selleks isegi laenu võttes.
Eesti taasiseisvumise aegu olid meil suured probleemid omanikele vara tagastamisega. Eesti ajakirjanduses märkimist leidnud probleem võõrandatud varaga oli olemas ka 90 aastat tagasi. Praeguse Vaela küla Tilluvälja talust oli võõrandatud umbes 6 hektarit teeäärset maad ja raha tsaaririigi poolt välja makstud. See oli endise Saire küla ainuke päriseks müüdud talu (päristalu omanikule, kellele tsaaririik raha polnud maksnud, anti maa tagasi).
Mart Rosenfeldt aga tahtis ikkagi riigile läinud maad tagasi, kuna karjamaad oli vaja ja ta oli tükk aega juba ametiasutustes asju ajanud ning talle lootust antud. Siis andis Harju maakonnavalitsus andis välja määruse, mille järgi iga peremees tema piiridesse jääva tee äärest kolme sülla laiuselt pidi metsa ja võsa maha raiuma. Suulise loa järgi metsa maha võtnud Mart sai hulga palke maja ehituseks.
Halva üllatusena nõudis riik hiljem mahavõetud metsa neljakordse väärtuse ehk 32 000 marka.
