Kiisal valmis Eesti esimene erilahendusega konnatunnel

 (42)
Kiisal valmis Eesti esimene erilahendusega konnatunnel
Foto: Saku Sõnumid

Oktoobri alguses kadus Kiisa keskelt sillalt seal juba paar kuud liiklusvoogu reguleerinud valgusfoor ning Keila jõe konnad said hakata elu- ja kudemispaiga vahet liikuma mööda sõidutee alt läbi minevat tunnelit. Autojuhid saavad aga edaspidi kevadeti rahulikult üle silla sõita, ilma et südametunnistus lömaks sõidetud konnade pärast piinaks.

Kahepaiksete rändekohti kaardistanud Keskkonnaameti ja MTÜ Põhjakonn hinnangul on Eestis kokku üle kahekümne kriitilise maanteelõigu, kus toimub konnade massiline ränne üle tiheda liiklusega tee ning kus konnad vajaksid tunneleid. Üks neist on Kiisal Keila jõe luhaala läbiv Tõdva-Hageri maantee, kus konnade edasi-tagasi käimine on väga selgelt välja kujunenud. Nii valmiski Kiisal Maanteeameti tellimusel, KIKi rahastamisel, ehitaja OÜ Nordpont juhtimisel ja Taani tunnelispetsialisti Lars Briggsi nõustamisel Eesti esimene spetsiaalse lahendusega kahepaiksete elutingimusi leevendav tunnel. Sarnaseid tunneleid on ehitatud ka näiteks Taanis, Leedus, Saksamaal. Eestis aitasid siiani konni kriitilistes kohtades üle tee Eestimaa Looduse Fondi eestvõttel vabatahtlikud keskkonnakaitsjad. Mitme konna elu 147 130 eurot maksma läinud tunnel päästab, selgub pärast kevadrändeaegset seiret.

„Keila jõe luhaalal Kiisa alevikus on rohu- ja rabakonnadele soodsad elutingimused. Ühel pool maanteed konnad talvituvad jõe sootides – soppides, kus vool on aeglane, aga kus jõgi ei külmu põhjani. Kevadel rändavad nad aga teisel pool maanteed paiknevatele sigimisaladele – vanadesse sootidesse, mis jõega enam ühenduses ei ole, kuid on madala veetasemega ning soojenevad kiiremini. Sinna lähistele jäävad nad kogu suveks, et sügisel talvitumiseks taas jõkke tagasi pöörduda,“ kirjutab maanteeameti TeeLehe 2015. aasta septembrinumber. Konnad on äärmiselt sünnipaigatruud, pöördudes aastast aastasse tagasi sama kudemisveekogu juurde, kust kunagi ellu astuti.

Seotud lood:

„Minu hinnangul on kahepaiksed transpordi otseste mõjutuste suhtes kõige kaitsetum rühm,“ nendib Maanteeameti keskkonnatalituse juhataja Villu Lükk. „Võrreldes teiste eluvormidega on nad väga aeglased ning satuvad sageli kevadise rände ajal massiliselt teedele. Ei saa piirduda tõdemusega, et Eestis on väga palju looduslikke alasid ja kusagil saavad konnad ikka ära elatud. Kahepaiksed vajavad tähelepanu, sest nad on ökosüsteemide ja toiduahelate oluline osa. Toiduahelas on arvel iga päästetud konn.“

Kuigi teedevõrk ei ole palju muutunud, on muutunud liikluse koosseis ja intensiivsus. Ka väikestel teedel, kus liigub kuni 10 autot tunnis, võib rände tippajal auto rataste all hukkuda iga kolmas teele sattunud konn. Kui liikluskoormus on juba 60 autot tunnis või üle selle, saab surma 95 protsenti teed ületavatest konnadest. Tõdva-Hageri maantee Kiisa alevikuvahelisel teelõigul on liiklussagedus maanteeameti andmeil aga umbes 3000 sõidukit ööpäevas ehk 125 autot tunnis.

Nii hukkuvad pea kõik parimas sigimiseas olevad loomad ja see võib põhjustada populatsiooni väljasuremise. Konnapopulatsioone on päästnud see, et rännatakse eelkõige pimedal ajal. Öösiti on liiklussagedus meil niivõrd palju väiksem, et kriitiline hulk isendeid saab tee edukalt ületatud. Need, kes liiguvad päeviti, reeglina teisele poole maanteed ei jõua.

Erilahendusega tunnel

Betoonpiire on parim lahendus – see on keskkonnatingimustele vastupidav ning kahepaiksetele läbimatu ja ületamatu.

Piirde pikkus tunnelini ei tohi ületada 50 m. Kiisal on 370 m suunavat piiret ja 3 tunnelit.

Pisut kaarjas või kaldega piire kaitseb konni kurgede ja päikese eest.

Kandiline tunnel on parem kui ümar – sel on laiem põhi ja konnad läbivad selle kiiremini. Ümara tunneli puhul kipuvad konnad kaarjatele seintele ronima, kulutades nii palju aega ja energiat. Kandiliste tunnelite puhul on ka lihtsam vältida etteulatuvaid servi ja väiksemaidki pragusid tõkete ja tunneli ühinemiskohas. Need võivad nullida tunneli kasutatavuse.

Lühem tunnel on kahepaiksete liikumiseks parem, kuid on teada, et kahepaiksed suudavad kasutada kuni 40 m pikkuseid tunneleid.

Tuleb jälgida, et tunneli sissepääsud oleksid kogu aeg vabad, et tunnelisse poleks kogunenud risu, pinnast, vett ega muid liikumistakistusi.

Tunneli avaus peab olema selliste mõõtmetega, mis välistaks tuuletõmbe tekke, aga võimaldaks valguse piisavat sissepääsu. Suurema läbimõõduga tunnelisse jõuab rohkem valgust, mis loomi teise otsa poole meelitab.