Selline vanasõna oli valitud käesoleval aastal Eestis toimunud rahvusvahelise folkloorifestivali Baltica tunnuslauseks. Meie kogumik „Pärimuse pärlid" lisab veel juurde, et igal talul oma taar. Aga meie ehtisime end seekord küll võõraste sulgedega: tantsisime Kihnust, Karksist, Urvastest ja Häädemeestel pärit kolmepaaritantse.

Sai pealtvaatajaidki kaasa tõmmatud. Kui Pärnus eelfestivalil jäi publiku kaasalöömine veel kesiseks, siis Tallinnas vabaõhumuuseumis ja Vigalas pärimuspäeval oli juba igal tantsijal käe otsas uus paariline.

Meie omaks teeb need kolmepaaritantsud see, et tantsime ringjoonel, mitte kolmikutes - see võimaldab kaasa tantsida kõigil huvilistel. „Pärimuse pärlitest" võib lugeda veel, et isienese kiitus haeseb, aga võera kiitus kõlab. Ja kiitust meile jagati - omistati kõrgem kategooria pärimuse suurepärase tundmise ja edasi(k)andmise eest. Sama kiituse on ära teeninud ka meie muusikute, pilliklubi Söepõletajad liikmed, kelle jaoks seesugusel festivalil osalemine esmakordne oli.

Folkloorilaagrid jätkuvad

Tõepoolest, kümnenda laagri lõppedes oli mõtteid ja arvamusi, et meie laste huvi pärimuskultuuri vastu ei ole piisavalt suur, et folkloorilaagrina jätkata - nauditakse vaid lahedat seltskonda.

Need meeleolud asendusid aga tasapisi vastupidistega ja XI laager saigi teoks, kuigi meie valla ja koolide lapsi oli osalemas vaid kolmandiku jagu. Vigala folkloorilaagri on avastanud ja meie oleme oma laagri jaoks avastanud mitmeid uusi huvilisi lähemalt ja kaugemalt, nii väikesi kui suuri. Üheks heaks näiteks võib tuua Maria Vessmanni regilauluõpetajana - laulab ise võimsalt ja innustab ka lapsi tugevat lauluhäält tegema. Või Aivar Arak, kes seekord peaaegu kõigil päevadel rahvakannelt õpetamas oli.

Väga asjalikult viisid läbi pillitunde meie vilistlased Anni Vitsberg (plokkflööt ja hiiukannel), Tuuli Roosi ja Triinu Ülemaante (väikekandled), lisaks neile Hanna Valk (laul, viiul, hiiukannel, plokkflööt), kes kogu pilliõppe koondas üheks tervikuks.

Käelist tegevust pakkusid jätkuvalt Astra Põlma (savi, tekstiil, trükitehnika, makulatuurist punumine) ja Anneli Ülemaante (lõngatöö), neile lisandus puutööõpetajana Urmas Liitmäe, kes kasutas ära võimaluse kogeda tavapärasest väiksemate inimeste juhendamist.

Juttude vestmine ja laste juhendamine oma juttude tegemisel oli jällegi Kaja Vallimaa ja Illika Lõhmuse kätes.

Meid igapäevaselt ümbritsevat loodust tutvustas Tiiu Jalakas, eesti rahvamänge viis läbi Jüri Nisumaa. Tantsutunnis olid lastele seltsiks täiskasvanud, kellega koos õpiti labajalavalsist mõnu tundma ja ka hulk seltskondlikke tantse sai tantsitud.

Seekord oli üldse tavapärasest rohkem tantsulist tegevust: küll oma pilliõpetajate saatel, küll Märjamaa lõõtsanaiste pilli järgi ja viimasel päeval veel Söepõletajate pilliklubi pillide järgi. Ja need, kes tantsisid, tegid seda mõnuga. 

Oli toredaid väljasõite ja kohtumisi, näiteks vahva giid Padise kloostri ajalugu tutvustamas ja lapsi elamusmängus jooksutamas või muhe peremees Koogi talumuuseumis küla pealt kokku kogutud vanu esemeid näitamas ja puukoorest laevukese vestmist õpetamas. Tema talu õuel kohtusime veel ühe sõbraliku inimesega - Helle Suurlaht, kes oli pilliõpetajaks meie esimestes laagrites ning kes oma täiskasvanud kandlehuvilistega meile muusikalist külakosti pakkusid ansamblina „Lätte veetallajad". Ka Märjamaa folgile põikasime ühel õhtul sisse - nautisime avapäeva kontserti ja eriti just ansamblit „Svjata vatra", kelle solist kohe rahva kaasa kutsus tantsima.

Kõik need sõidud ja töötoad saavad võimalikuks vaid rahalise toetuse korral, seda jagasid lisaks kohalikule omavalitsusele Kultuurkapitali Raplamaa Ekspertgrupp ja Kodanikuühiskonna Sihtkapitali kohaliku omaalgatuse programm.

Lugematuid kordi kiitsid laagrilised Raili Roosi ja tema abilise Maire Kuusiku toidulauda. Palju kiidusõnu jagus laagrilastele meie öökasvatajatelt Liina Kikaselt, Margit Liiralt, Ene Tammiselt ja Marje Oravalt. Meie kõigi kiidusõnad kuuluvad Janika Liländerile, kes laagri rahalise poole kontrolli all hoiab ja Valve Jaaksonile, kes ruume puhtana hoiab.

Tänud ka neile, kes tulid laste lõppkontserti kuulama-vaatama ning suhtusid meie paaritunnisesse juttude, laulude, pillilugude ja tantsude esitamisse ülima heatahtlikkuse ja osavõtlikkusega.

Omaette sündmus oli viimasel õhtul matkamine Hiieorgu. Lapsed said pisut aimu meie esivanemate uskumustest ja hiiekultuurist. Jutud ja laulud lõkke ääres kestsid pimeda saabumiseni ...

Korraldajate salasoov on algusest peale olnud järgmine: veeta folkloorilaagri nädal nii, et see oleks puhkuse eest. Seekordses laagris see soov peaaegu täitus!

Pärimuspäeva pärlid

Arvult viieteistkümnendat korda on olnud Vigala rahval meie kutsel võimalus tulla kokku pärimuskultuurist osa saama: töötubades osalema ja kontserti kuulama. Tiiu Jalaka näpunäited taimsest materjalist punumisel ja Kristi Algma pakutrüki töötuba pakkusid vaheldust laagrinädala tundidele ning ka koostegemise rõõmu, sest pärimuspäeval saab kõike teha koos lapsevanemate, vanaemade-vanaisade, õdede-vendadega. Ka pillitoas oli uut ja põnevat - karmoška, lõõtspill, mandoliin - neid pille laagris õppida ei saanud.

Pärimuse pärleid - kontserdi etteasteid - sai samuti parasjagu: laagrilaste ühislugu ja laagrikontserdilt välja valitud etteasted, folklooriringi lausumised ussi ja mesilase nõelamise vastu, kaunid palad rahvakandlel, pilliklubilt pakrilaste tantsulood, folklooriseltsilt kolmepaaritantsud koos publikuga ning laagrilaste lemmiktantsud ühistantsimisena - kõik see lõi mõnusa õhustiku ja tahtmise järgmisel aastal jälle kokku saada. Ja ikka kutsume üles oma osa andma ja saama ka neil, kellel on pakkuda midagi head ja ehedat, midagi sellist, mille juured ulatuvad meie esivanemate aega, olgu see mõni jutt, laul, pillilugu, tantsuviis, käsitöö vms.

Kõik sündmused on üles pildistatud Anneli Ülemaante ja Hillar Orava poolt - nende fotokroonikat vaadata ja kogu meie tegevusega on võimalik kursis olla aadressil www.kiitsharakad.org.ee